aastal kolis aga perekond Jannsen, kus on juba neli last, Pärnusse. Jannsen asus tööle Pärnu- Ülejõele kooliõpetaja-juhatajana. Ta oli õpetaja, kes andis oma tunde eraldi saksa ja eesti keeles. Jannsen organiseeris üsna varsti kohaliku laulukoori, teda kutsuti surnuid matma ja lapsi ristima. " S ä ä l r ä h k l e s i s a J a n n s e n o m a poolesaja õpilasega, pruunis öökuues ja pikavarrelise piibuga, jagades koolitarkuse vahele rohkesti ihunuhtlust ja joostes vahel jälle oma kirjanduslikkude ürituste juurde, jättes lapsed mõne v a n e m a õ p i l a s e k a r i a l l a ." (Aino Undla). Järgnev periood Jannsenite elus oli aga väga raske- lapsi on kokku kuus, ema on raskesti haige ja majanduslik kitsikus suureneb. Seetõttu on pereisa sunnitud otsima lisasissetulekuid. 1856. aastal esitaski papa Jannsen tuttavate trükikojaomanike kaudu taas taotluse ajalehe väljaandmiseks, millele seekord anti positiivne vastus. "Perno Postimees ehk Näddalileht" 5. juunil 1857
seltsi juhatust toimingus, mis pidi sündima täielikul südametunnistuse-vabadusel. Kimbatusest, millesse ähvardava presidendikriisi tõttu kukutud, püüti seeläbi pääseda, et "Jutustustele" määratud auhinnast kriips läbi tõmmati hoolimata sellest, et otsus oli mulle juba ametlikult teatatud ning sõnum sellest ajalehes seisnud ning mulle auhinna asemel summalt sama suur "toetusraha" mõisteti nimepidi mainimata jäetud kirjanduslikkude teenete eest... Sellele kilplusele reageerus "Tabamata ime" autor seega, et ta temale kiimeldamisi kättesaadetud raha tagasi läkitas ning avalikult protesti tõstis*). Seltsi asemikkudekogu, läbi arutanud minu ka seltsile saadetud protesti, tunnistas selle lihtsalt põhjendamatuks taas tüse jooneke iseloomustust selles esteetilises asutises valitsenud vaimu- ja meelsusesuunast ning eetikast. Tallinnas oldi minu teose vastu asjalikum ning õiglasem
noorusliku sõnavaimustuse ja tegevusiha esimesed ,,Kiired". Selle taga oli hingeline protestitundmus venestuskooli kasvatuse vastu, ergutuseks ja julgustuseks vanemailtki tegelastelt saadud kaastöö lubadused, ebamäärane õhin vaimutoitude ühendamiseks omas keeles ja meeles. Aga ühtlasi pakitses nende noorte elujõudude käärimises juba vabanemise tung kodustegi mõjuvõimude hooldamise alt. Olime küll veel üpris noored, aga küllalt ennast- usaldavad tulevikulapsed oma naiivsete kirjanduslikkude katsete ja isikumärkide pooldamiseks. Niisama vähe nagu meie tänapäevased noorkirjanikud tänulikud on oma käsikirjade tagasilükkamise eest olid seda ka need tunased juurdetulijad. Eriti aga ei meeldinud neile, et sihtimääravad ajalehetoimetajad nende trükitud ilukirjanduslikku kaastööd omamoodi ümber parandasid, harjunud maitse järele koolutasid ,,kõlbulisemaks ja õpetlikumaks". Sellest sündisidki siis noorte vaba eneseavalduse taotlused ja enneaegseks
5.2 Ärinimekorralduse areng Enne Nõukogude perioodi reguleeris ettevõtluses tarvitatavaid nimetusi 1927. aastal vastu võetud firmade seadus (RT 1927, 36, 26). Nimetatud seaduses ei kehtestatud ärinimele mingeid keelelisi piiranguid. Asutuste ja organisatsioonide nimetuste keelelist korraldamist suunasid 1920. 1930. aastatel Akadeemiline Emakeele Selts ja Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond. Emakeele Seltsi juhatus võttis 1929. a vastu ,,Asutiste, kirjanduslikkude organite ja vaimuteoste mitmesõnaliste nimetuste suure ja väikese algustähe reegli" (Eesti Keel 1929, lk 8586), mille koostajaks ja põhjendajaks oli Andrus Saareste. Selgitusi ortograafia kohta jagati ka hiljem (vt Eesti Keel 1932, lk 9295, 127). Mõnevõrra üldisemalt lähenes asjale Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond, kes käsitles asutuste nimesid oma koosolekul 20.04.1935 (Eesti Keel 1937, lk 228229): kirjutada asutuste ja
annaabi.ee 
