Russowist ("Kolme katku vahel", 1970-1980) kui ka 19. sajandi alguse Liivimaa aadlimehest Timotheus von Bockist ("Keisri hull". 1978), 19. ja 20. sajandi vahetuse juuraprofessorist Friedrich von Martensist ("Professor Marcensi ärasõit", 1984) ja iseseisva Eesti eest võidelnud Jüri Viimsist ("Tabamatus", 1993). Autobiograafilised on "Wikmani poisid" (1988) ja "Mesmeri ring" (1995). Nagu Jaan Kross, kuigi teistsugust kirjanduslaadi viljeldes, aitas eestlaste rahvuslikku eneseteadvust turgutada fantastilisi visioone ehitanud Lennart Meri. Tema reisiraamatutes ("Virmaliste väraval", 1974; "Hõbevalge", 1976; Vahendiks said võrdlused ja satiir. Teerajajaks kujunes Stalini aja sümboolne kujutamine 567 Artur Alliksaare näidendis "Nimetu saar" (1966). Absurditeatri võimalusi kasutus eriti Paul- Eerik Rummo oma näidendis "Tuhkatriinumäng". Tartu
Hingelis-vaimne tunne. Seda väljendab ka de la vega. Pikemate ja lühemate värsside vaheldumine. Ekloogide tunnuseks, et seal on pastoraalne teema. Aga kõrgkultuur ja aristokraatia on selle taga. Ülevad tunded ja haritus ka karjarahva seas. 16. saj arutlusi luule kohta oluliselt ei kirjutatud. Pöörang on teadlikum Prantsusmaal. 16. saj keskel tuli esile kirjanike ja luuletajate liikumine Plejaad. Rühm noori luuletajaid Lyoni linnas, kes otsustasid algatada uue kirjanduslaadi prantsusmaal. Taas Itaalia mõjul. Prantsuse R on võlgu Itaalia R-le. Pierre de Ronsard, Joachim Du Bellay 1549 manifest Plejaadi luuletajate poolt ,,prantsuse keele kaitse ja ülistus". Kirjandus on see, mis hoiab keelt elavana. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb eemalduda keskaegsest traditsioonist ja pöörduda antiigi ja itaalia R eeskujude poole. Pöörang toimus ja see oli väga sügav, müju vältas rohkem kui mujal Euroopas. Asetavad rahvusliku luule traditsiooni
väjahaudu-mise maaniat; eelkõge on Bornhöe halastamatult karikeerinud tolle ajajägu rohkearvuliste epigoonlike sulesorkijate andetust ja harimatust, rumalüeolevat suhtumist rahvasse ja üdse madalat vaimset tasapinda «kirjanik» Salomon Vesipruuli halenaljakas kujus. Juba kangelase nimigi on paljuülev, väem ilmekas pole tema «loominguliste meetodite» kujutamine. Bornhöe teeb naeruks idealiseeriva, elu vä arnätusi kinnimäsiva kirjanduslaadi, võtsi ja ebaelu-lise väjamõldise, mille vastu tollal oma satiiriliste tö odega väja astusid ka realistideks kujunevad kir-janikud Ed. Vilde ja Juhan Liiv. Seejuures parodeerib Bornhöe oma satiiris väa tabavalt ka tolle kirjanduse üespuhutud, lillelis-labast väjendusviisi. Bornhöe on ka üs silmapaistvamaid reisikirjelduste autoreid vanemas eesti kirjanduses. Tema «Usurädajate radadel», elavas vestelises laadis kirjutatud raamat, on veel praegugi huviga loetav
annaabi.ee 
