ja ettekannetega, kasutas uusi sõnu ning vorme ilukirjanduslikes tõlgetes soome, prantsuse ja inglise keelest. Ta toimetas ajakirju "Keeleline Kuukiri" (1914–1916) ja "Keeleuuendus" (1925– 1926), avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921), "Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924), "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936). Ta oli "Noor-Eesti" rühmituse aktiivsemaid osalisi, selle albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusalased artiklid, tõlked, värsikatsetused. Ta on avaldanud kriitilis-poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja käsitlusi rahvaluulest. Välismaal tõlkis ta peamiselt soome ja vene kirjandust. Soome kirjandusest enamasti Aino Kallast ning vene kirjandusest peamiselt Ivan Turgenevit. Kogu tema tegevus vajas suurt julgust ning pealehakkamist, mida tal kindlasti kunagi väheks ei jäänud.
keelest (Juhani Aho, Guy de Maupassant, Paul Bourget, Edgar Allan Poe jt). Ta toimetas ajakirju "Keeleline Kuukiri" (19141916) ja "Keeleuuendus" (19251926), avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921), "Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924), "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936). Ta oli "Noor-Eesti" rühmituse aktiivsemaid osalisi, selle albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusalased artiklid, tõlked, värsikatsetused ja 1909. aastal estetistliku programmiga esseelaadne jutustus "Ruth" (varjunime all J. Randvere). Ta on avaldanud kriitilis-poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja käsitlusi rahvaluulest. Välismaal tõlkis ta peamiselt soome (Aino Kallas) ja vene (Ivan Turgenev) kirjandust. ELMAR MUUK-1920-26 õppis Tartu ülikoolis,olles J.V.Veski õpilane
(Müürsepp 2005: 41). Lastekirjanduse vajalikkuses ei kahtle keegi, aga ometi on tal ühele kitsale grupile loodava tarbekirjanduse maine, mille paralleele võiks tõmmata kasvõi naistekirjandusega. Tegemist on marginaalse kirjandusega. Samas tunnustatakse lastekirjandust kui rahvusliku ilukirjanduse üht omanäolist osa, mida mujal maailmas pole juba ammu enam kombeks alaväärseks või teisejärguliseks pidada. Eestis aga käsitlevad kirjandusalased teatmeteosed ja monograafiad lastekirjandust lünklikult või ignoreerivad täielikult, nii aastal 2000 ilmunud ,,Eesti kirjanike leksikon" kui aastal 2001 ilmunud ,,Eesti kirjanduslugu" pööravad eesti lastekirjandusele vähe tähelepanu. See annab üldsusele sõnumi, et ka kirjandusuurijate seas on levinud arusaam, et lastele kirjutatu on teisejärguline ning lastekirjanik pole ,,päris kirjanik" (Palm 2001: 18).
annaabi.ee 
