Ka see perekond hukatakse. Peagi kuulub Vihurimäe Heathcliffile, kes külvab kõikjal hirmu ja õudust. Külaelanikud peavad uut elanikku saatanaks inimese nahas. Ja nagu saatanal ikka, ei ole tal eesnime. Kirjandusloolastele on selle koletise tekkelugu tänini selgusetu. Raamatu üldine atmosfäär vihm, udu, raba kohal ja sünged maamajad pärineb veel 19. sajandi algul väga populaarsest inglise õudusromaanide traditsioonist. Heathcliffis kehastunud halastamatu, hambaid kiristav kurjus ja tunnete taltsutamatus, mis haarab lõpuks pea kõiki tegelasi, oli midagi ennekuulmatut ja täiesti uut. Lool pole moraali, mis mahendaks sokki. Õiglast karistust ei järgne, Heathcliff ei pea oma tegude eest vastutust kandma, ta triumfeerib kuni hauani välja. Toimunu on saatus, millesse ei suuda sekkuda isegi jumal. Jutustaja tõstab küll vahepeal mässu,
negatiivne peategelane saanud oma karistuse, siis antud teoses suudab mees nuhtluseta jääda, ka lõpus, kui ta sureb, tundub see teda rõõmustavat, teisalt võib ta ka olukorra paratamatust tunnetada. Kirjandusloolastele on selle koletise tekkelugu tänini selgusetu. Raamatu üldine atmosfäär vihm, udu, raba kohal ja sünged maamajad pärineb veel 19. sajandi algul väga populaarsest inglise õudusromaanide traditsioonist. Heathcliffis kehastunud halastamatu, hambaid kiristav kurjus ja tunnete taltsutamatus, mis haarab lõpuks pea kõiki tegelasi, oli midagi ennekuulmatut ja täiesti uut. Lool pole moraali, mis mahendaks sokki. Õiglast karistust ei järgne, Heathcliff ei pea oma tegude eest vastutust kandma, ta triumfeerib kuni hauani välja. Toimunu on saatus, millesse ei suuda sekkuda isegi Jumal. Jutustaja tõstab küll vahepeal mässu, aga ta on lihtne teenijatüdruk, ja tema kristlikud üleskutsed mõjuvad nii jõuetute ja
päevavargaid neile järele minna. Nüüd asus Quasimodo taha ja järgnes ülemdiakonile tagurpidi jändrikuna, tigeda peletisena, valmis igaühele kallale kargama. Ta pingutas oma liikmeid, lakkus oma metssea-kihvu ja urises vihase metsloomana, hoides rahvahulga hiiglalainetust vaos ainuüksi mõne liigutuse või pilguga. Nad mõlemad lasti minna kitsasse hämarasse tänavasse, kuhu keegi ei julgenud järele tulla: juba ainuüksi Quasimodo õudne, hambaid kiristav kogu kaitses jälgimise eest. «Väga hämmastav!» lausus Gringoire. «Aga kust, kurat võtaks, saaksin ma õhtust süüa?» 66 IV. PAHANDUSED, MIS VÕIVAD TULLA, KUI ILUSALE NAISELE ÕHTUL MÖÖDA TÄNAVAID JÄRELE KÕNNITAKSE 3 7 Igaks juhuks oli Gringoire hakanud mustlastüdruku kannul käima. Ta nägi teda ühes kitsega Noategijate tänavasse pöörduvat. Samasse tänavasse pöördus temagi. ,, «Miks mitte?» mõtles ta endamisi.
annaabi.ee 
