Junkur kargas jalule, tõukas õe karedalt eemale ja kärgatas välkuvau silmil: «Mis häbi mul peab olema? Kelle ees? Teie, närude, ees? Kui ma tahan, saate kõik piitsa nagu koerad: tulge siis häbistama. Ja -- oh, kui mul see saadana täkk käes oleks, kes mu maha viskas, küll ma teda materdaksin! Pihuks ja puruks peksaksin, et ta,mu jalge ees kärvaks. Siis ma naeraksin. Oota, kurjategija, oota, oota, küll ma su veel kätte saan!» Junkur kiristas hambaid ja raputas ähvarda-valt rusikat; siis sattus ta pilk Jaanusele, kes pahase ning veidi põlgava näoga teda silmitses, ja nüüd süttis ta viha selle vastu leegitsema. Sammu ette astudes, rusikaid ja pead ette sirutades seadis ta enese võitlusvalmilt Jaanuse ette ja karjus: «Mis sa, loll, mind vahid? Talumats, koera-nahk! Sinu see häbematu täkk oli, ja kui ma teda kätte ei saa, siis lasen sinule piitsa anda.»
Äkki nakkas temasse kella maruhoog, ta pilk muutus imelikuks, ta jäi kella varitsema nagu ämblik kärbest ja hüppas siis järsku meeleheitlikult talle selga. Niiviisi kuristiku kohal rippudes haaras ta kella hirmsast kõikumisest sinna-tänna paisatuna vaskelukal kõrvakestest kinni, pigistas ta põlvede vahele, kannustas teda oma kandadega ja andis kogu oma jõu ning keharaskusega ta metsikule lennule hoogu juurde. Torn vappus, tema aga karjus ja kiristas hambaid, ta punased juuksed tõusid püsti, ta rind lõõtsus nagu sepalõõts, ta silm pildus leeke, kellakoletis aina hirnus ja hingeldas tema all. See polnud enam Jumalaema kiriku suur kell ega Quasimodo, vaid oli unenägu, tuulepööris, torm; ratsa kihutav heli; lendavale laudjale klammerdunud tont; kummaline kentaur, pooleldi inimene, pooleldi kell; mingi kole Astolfo elavast pronksist jubeda hipogreifi seljas. * See imelik olend pani oma juuresolekuga kogu katedraali kuidagi elama
Mileedi avas kirja niisama suure innukusega, kui Ketty oli seda toonud. Kuid esimese sõna juures, mida ta luges, muutus ta kahvatuks, kortsutas paberi kokku ja pöördus välkuvate silmadega Ketty poole. «Mis kiri see on?» küsis ta. «Kuid see on ju vastus proua kirjale,» vastas Ketty värisedes. «Võimatu,» hüüatas mileedi, «võimatu, et üks aadlik kirjutaks ühele naisele niisuguse kirja!» Siis ütles ta äkki värisedes: «Mu jumal, äkki ta teadis ...» Ja ta katkestas lause. Ta kiristas hambaid ja ta nägu muutus tuhakarvali-seks. Ta tahtis astuda mõned sammud akna poole, et hingata värsket õhku, kuid sai vaid sirutada käsi, jalad keeldusid liikumast ja ta langes tugitoolile. Ketty arvas, et tal hakkas halb, ja ruttas avama ta pihikut. Kuid mileedi tõusis kiiresti. «Mida te minust tahate?» küsis ta. «Ja miks te tõstate oma käe minu vastu?» «Ma arvasin, et proua tunneb end halvasti, ja ma tahtsin teda abistada,» vastas