lootust tagasi jõuda oma paremas eas. 11 -2- Enn (üksi) ENN (juukseid sasides): PAGANAPÄRALT! Kas tohtis ta mulle seda kõike suu sisse ütelda? Ja mina seisan nagu rumal karjapoiss tema ees, ei lausu musta ega valget, kuulan nagu kirikus! (Hambaid kiristades.) Kas ma ei ole ammugi nende kärssus ninasid näinud? Kas ma ei tea, miks nad minuga ei taha tegemist teha? Ja ometi on mul raha küllalt nendega juua ja priisata! See pagana pöial! Kes neile ütles, et ma tema – –? (Ähvardades.) Kes mulle võib ütelda, et ma tema maha raiusin? Tulgu, küll ma tahan temale näidata! – Paganaväärt – julges ta mulle kõik mu kosjakäigud kätte lugeda, nagu sõrme otsast? Sina–! Seda ma
» käskis Risbiter upsakalt. «Sinu mõõk?» kostis Gabriel otsekui mõtetest ärgates ja lustlik naeratus libises üle ta näo, kui ta nüüd alles haljast terast enese jalge ees nägi läikivat. «Kui su pruut sinu eest palub, siis annan mõõga kätte.» «Kust teie teate, et mina junkru pruut olen?» küsis Agnes kergesti punastades. «Ma näen seda junkru suurest julgusest, mis muidu arusaamatu oleks.» «Ma lasen selle koera ilma armuta maha!» hüüdis Risbiter hambaid kiristades ja tõmbas püstoli välja. «Pidage, junkur Hans!» ütles Agnes kahvatades. «Härra Gabriel, kui ma teid palun mõõka üles tõsta . . . » Enne kui Agnes sai lõpetada, tõstis Gabriel mõõga üles ja andis selle viisakalt kummardades noore neiu kätte, üteldes: «Kõik tingimused on täidetud ja rahu tehtud. Junkru kätte ei julge ma mõõka anda, sest ta ei oska sõjariista käes pidada ja võiks enesele viga teha.» 243
puruks litsuda. Lõpuks raputas ülemdiakon Quasimodot kõvasti õlast, andes märku, et ta üles tõuseks ja talle järele tuleks. Quasimodo tõusis püsti. Oma esialgsest kohmetusest vabanenud narrivennastu tahtis oma nii äkki troonilt tõugatud paavsti kaitsma hakata. Mustlased, argoolased ja kogu kirjutajate korporatsioon piirasid preestri ümber. Quasimodo asetus aga preestri ette, mängitas oma atleetlike rusikate lihaseid ja vahtis ründajaile otsa vihase tiigrina hambaid kiristades. Preester, kes oli tagasi saanud oma sünge ja tähtsa ilme, andis Quasimodole märku ja tõmbus vaikides tagasi. Quasimodo astus nüüd ees, rahvast teelt kõrvale tõugates. Kui plats ja rahvas neile juba selja taha oli jäänud, tahtis salkkond uudishimulikke ja päevavargaid neile järele minna. Nüüd asus Quasimodo taha ja järgnes ülemdiakonile tagurpidi jändrikuna, tigeda peletisena, valmis igaühele kallale kargama. Ta pingutas oma
ning oli rõ omus, näes Tomi kannatamas, nagu tema oli kannata-nud. Amy õnelik vadistamine muutus talumatuks. Tom andis mõsta, et tal on midagi teha, et seda peab tegema ja aeg kaob. Asjata! Türuk siristas edasi. Tom mõles: «Oh, pagan võaks, kas ma ei saa temast kunagi lahti?» Viimaks kuulutas ta, et ta peab oma asjad äa õendama. Amy üles lihtsameelselt, et ta «ootab» päast tunde, ja Tom ruttas minema, vihates teda selle lubaduse päast. «Iga teine poiss!» mõles Tom hambaid kiristades. «Iga teine poiss linnas, ainult mitte see Saint Louisi ninatark, kes arvab, et ta käb nii peenelt riides ja on aristokraatia. Oh, pole viga. Ma nüeldasin sind esimesel päval, mil sa siia linna tulid, mu hära, ja ma nüeldan sind veelgi! Oota ainult, kuni ma su käte saan! Siis võan ja ...» Ja ta hakkas kujutletavat poissi kolkima --tagus rusikatega õku, muljus ja peksis jalgadega. «Oh, said nü ud, kas said? Sa üled «külalt», jah? Noh, hea kül, olgu see sulle õetuseks!»
annaabi.ee 
