muule. Asjaolu, et kirju välja ei saadetagi paneb mõtlema, et miks see pihtimus siis üldse hea on? Mina mõtlesin välja ja nagu näha, nõustub minu ideega ka arvustuse autor, et mõtete kirjapanek on parim viis millegi südamelt ära saamiseks ja seega on Tode romaanis võtnud isiku, kellele ta ,,kirjutab". Seega on see igati hea võte romaani kirjutamiseks, seda eriti oma eripära poolest. Interneti foorumite ja jutukate andmetel on kiriromaanid ka väga paeluvad ja müüvad hästi. Hodanjonok kirjutab oma retsensioonis, et ,,Piiririik" oleks justkui poolik, nagu miski oleks puudu. Isiklikult arvan sama. Esiteks annab sellise tunde see, et kirju ei saadetagi välja, selle tulemusena tekib tunne, et peategelase suurt armastust Angelot ei olegi olemas. See omakorda aga tekitab mõtteid, et pole olemas ei Franzi, inimest kellel on peategelasega suhe, ega ka mitte mingeid reise Hollandisse ja mujale, mida ta suure õhinaga kirjeldab
Romaanid ilmusid pärast tema surma. 3) Realist Inglise valgustuskirjandus · Eesrindlikud ideed pääsesid mõjule proosas · Juhtivaks zanriks kujunes romaan. Daniel Defoe (1660-1731) Romaan ,,Robinson Crusoe" jt seiklusromaanid. Defoe pani aluse inglise realistlikule proosale. Jonathan Swift (1667-1745) Kuulus inglise satiirik, kes piitsutas ühiskondlikke pahesid. Romaan ,,Gulliveri reisid". Henry Fielding (1707-1754) romaan "Tom Jones" Samuel Richardson (1689-1761) kiriromaanid "Pamela" , "Clarissa". Saksa valgustuskirjandus Gotthold Ephraim Lessing (1729-1781) rajas saksa uueaegse draama "Naatan Tark", "Emilia Gallotti" Friedrich Schiller (1759-1805) ajalooline tragöödia "Don Carlos". Ballaadid. Triloogia "Wallenstein", "Maria Stuart", "Orleansi neitsi". Johann Wolfgang Goethe (1749-1832) 20 köidet proosat, 12 köidet draamateoseid, arvukat kirju, esseesid ja artikleid, umbes 1600 luuletust. Kiriromaan "Noore Wertheri kannatused",
näiteks Aleksandr Puškini (1799–1837) „Jevgeni Onegin” (1833). [http://kirjanduslugu.edu.ee/data/lexicon.xml 18.10.12] Kiriromaan – Kiriromaan on kirjadest koosnev romaan, mida iseloomustab tegelaste psühholoogiline vaatlus, intiimsus ja pihtimuslikkus. Kiriromaanile kui žanrile pani aluse inglise kirjanik Samuel Richardson teostega "Pamela ehk Hüvitatud voorus" ja "Clarissa". Kiriromaanid saavutasid suure populaarsuse 18. sajandi lõpul. Kiriromaani on kasutanud oma teostes ka Johann Wolfgang von Goethe ja Jean-Jacques Rousseau. [http://et.wikipedia.org/wiki/Kiriromaan 18.10.12]
valmis enda üle naerma. Berkeley avaldas "Traktaadi inimtunnetuse aluste kohta", jätkas Locke'i ideed, et tunded on in maailma mõistmise vahendiks. S kirj on loodus hingestatud, elav, muutuv, samas idülliline ja rahulik. Romaan-olustikuline- 18s I pool, kui Ing ja Pr arenes; toetus barokist pärit kelmiromaanile, milles oluline olustik; looduslähedus; Prévost "Manon Lescaut". S. Richardson- ,,Pamela ehk Hüvitatud voorus", ,,Clarissa"- kiriromaanid. H.Fieldind- lõi ing realistliku romaani; ,,Joseph Andrews"; hindas in looduslähedust, loomulikkust. L.Sterne- ,,Tundeline teekond läbi Pr ja It" Tundeluule- 18.s lõpus- ing luules; klassitsismile täiesti vastandlik suund, mis rõhutas tundeelu, hingeelu ja sageli religioosseid elamusi; J.Thomson- "Aastaajad". Kalmistuluule- Laiendas sentimentaalset suunda, mille peateemaks oli mõtisklus elu kaduvuse üle, siinpoolse ja hauataguse vahekord.
kirjandusest midagi teadma. Valgustusaegne trükkal oli piisavalt avatud isik keda võis kontrollida pigem tsensuur kui tema otsustamisvõime. 18. sajandi kirjandus reeglid on sellised nagu ma ise teen. 19. sajandil see nii ei ole. Esimesed suurkirjanikud kirjutasid oma teosed tühjale kohale. Võib öelda et zanrid ja alazanrid muutusid palju. Mõned läksid 19. sajandisse aga surid seal välja , nt kiriromaanid. Fielding toetus nt Don Quijote'le. Kelmiromaan on oluline romaani kujunemisel, Don Quijote kuulub siia alla. Siin on elemente mida on võimalik taandada kelmiromaani momentide peale. 18. sajandil algul toimuvad olulised muutused nii et 19. sajandil on romaan juba täieõiguslik zanr. 1711. aastast alates võime rääkida ajakirjandusest. Addison ja Steve andsid sellest aastast välja ajakirja, mille nimetused on ka ,,The guardian" ja ,,The spectator"