"Aadama mäng". Lihavõtete ajal etendati kannatusmänge ehk passioone. On teada, et 15. sajandil loodi ka ilmalikke müsteeriume, näiteks Orleans´i piiramisest ja Trooja sõjast. Miraaklis räägiti pühakute elulugudest ja imetegudest. Etendustes kasutati uhkeid dekoratsioone ja kostüüme. Etendust saatis muusika. Kasutusele võeti rekvisiidid ja lavamehhanismid. · Aja jooksul kandusid teatrietendused kirikutrepile ja sealt edasi linnaväljakuile ning neis hakkasid osalema linnakodanikud. Lisaks kirikule ja vaimulikele korraldasid näitemänge ka kaupmehed. · Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Kui algselt oli farss ilmalik vahepala miraakli vahel, siis 14. sajandist muutus kerge ja lõbusasisuline lühikomöödia iseseisvaks värsivormis lühinäidendiks
Müsteerium ongi liturgiline jumalateenistus, kus etendati Piibli-ainelisi näidendeid, etendustes kasutati uhkeid dekoratsioone ja kostüüme. Vanim 12. sajandi keskelt pärit müsteerium on teadaolevalt "Aadama mäng". Lihavõtete ajal etendati kannatusmänge ehk passioone. On teada, et 15. sajandil loodi ka ilmalikke müsteeriume, näiteks Orleans´i piiramisest ja Trooja sõjast. Miraaklis räägiti pühakute elulugudest ja imetegudest. Aja jooksul kandusid teatrietendused kirikutrepile ja sealt edasi linnaväljakuile ning neis hakkasid osalema linnakodanikud. Lisaks kirikule ja vaimulikele korraldasid näitemänge ka kaupmehed. Neid peeti suuremate pühade eel. Tänaseni on mõnedes maades säilinud vastlapühade aegsed maskirongkäigud. Need rahvapidustused kujunesid koomilise teatri alguseks. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust
Müsteerium ongi liturgiline jumalateenistus, kus etendati Piibli-ainelisi näidendeid, etendustes kasutati uhkeid dekoratsioone ja kostüüme. Vanim 12. sajandi keskelt pärit müsteerium on teadaolevalt "Aadama mäng". Lihavõtete ajal etendati kannatusmänge ehk passioone. On teada, et 15. sajandil loodi ka ilmalikke müsteeriume, näiteks Orleans´i piiramisest ja Trooja sõjast. Miraaklis räägiti pühakute elulugudest ja imetegudest. Aja jooksul kandusid teatrietendused kirikutrepile ja sealt edasi linnaväljakuile ning neis hakkasid osalema linnakodanikud. Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, ja mis kuulus karnevalipidustuste juurde. Sellepärast võitlesid rahvaliku teatri vastu kirik ja kuningad. Nii kujunes keskaja teater rahvalikuks. Siis ei olnud eraldi teatrihooneid. Teatrietendus oli pigem avalik üritus, mis toimus linnarahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Arvatavasti siit pärinebki
värvi riietust, siis oleks võidud teda pidada üheks neist kivi koletistest, mille lõugade vahelt katedraali vihmavee torud juba kuuesaja aasta kestel vett välja paiskavad. Too vaatleja polnud silmist lasknud kõige vähematki sellest, mis keskpäevast peale Jumalaema kiriku por taali ees toimus. Kohe alguses sidus ta kellegi märkamata ühe galerii sambakese külge kõvasti kinni jämeda 340 köie, mille teine ots alla kirikutrepile ulatus. See tehtud, jäi ta rahulikult vaatama, aeg-ajalt vilistades, kui mõni rästas tema eest mööda lendas. Kui timukasulased asusid Charmolue külmaverelist käsku täitma, hüppas too pealtvaataja järsku üle galerii ääre, hoides jalgade, põlvede ja kätega köiest kinni. Ta libises mööda kiriku esikülge alla nagu vihmatilk mööda ruutu, ja kiirelt nagu katuselt alla kukkunud kass jooksis ta kahe timukasulase juurde, lõi nad oma tugevate rusikatega jalust maha, haaras 2 0 0
annaabi.ee 
