Põhjuseks oli kiriku maade võõrandamine, mitmete kiriku ühiskondlike funktsioonide äravõtmine ning kloostrite sulgemine. Lisaks neile määratud kindlale palgale pidid nad vande andma uuele korrale, pärast konstitutsiooni vastu võtmist põhiseadusele, mis tõi kaasa vaimulikkonna lõhenemise. Enamik piiskoppe keeldus vande andmisest ning nendega liitus umbes pool alamvaimulikest. Teine osa andis vande ning suhtus revolutsiooni ja ümberkorraldustesse lojaalselt. Mõningad aga loobusid kirikuteenistusest üldse ning hakkasid tegelema revolutsiooniliste tegevustega. Alguse sai ka dekristianiseerimine, mis kujutas endast usu väljajuurimist. Kõigepealt püüti luua ülemaalist moraali kultust, mille korralduseks anti maha võtta ja hävitada religioossed sümbolid. Bastille' vallutamine 14. juulil 1789 algatas massiliikumise, mis oli suunatud lihtinimeste mõttemaailmale eitama kõike, mis pärit minevikust. Nii hakati rüvetama valitsejate säilmeid ja
Uuemas rahvalaulus koonduvad värsiread salmidesse. Koos sellega asendub regilaulule omane algriim lõppriimiga. Üldised olid riimilise rahvalaulu teemad järgmised: · Talupoeg ja mõisnik, räägib talupoja ja mõisniku suhetest omavahel. · Küla diferentseerumine, koormamine raske tööga ja halb toitlustamine annab sellele rühmale laulu ainet. · Kirikukirjanduse-vastane satiir, Aadu Hint on seda kasutanud. See jutustab palvetest, kirikuteenistusest, jutlustest. · Külalaulud, nad puudutavad palju lokaalseid pisisündmusi. · Vangilaulud, enamasti on nad mina vormis ja vang jutustab oma raiskuläinud elust. · Töölislaulud, laulavad kõrgemate ülemuste kukutamisest. Näiteks: Ja keiser riideid kannab, kel servad punased, see neile julgust annab, kel käed on verised.
Tants on väga lähedane nähtus teatrile, on teatri aluseks (ida teater tantsul baseerub, lääne teatrit alati tõmmanud kirjanduse poole kehtib dramaturgi ülemvõim). Selleks, et tants oleks teater, peab ta olema vaatemänguline, sisaldama endas mingeid etenduse elemente, et saaks teda nimetada teatriks. Keskaegses teatris teoreetiliselt olid kõik osavõtjad. Keskaegne teater ei eelda seda jagunemist passivseks ja aktiivseks pooleks. Kirikuteenistusest välja kasvanud kõik sakraalid jne, kirikuteenistus aga ei eelda jagunemist poolteks, kirikuteenistuses saab aind osaleda rituaal ei salli pealtvaatajaid. Kirikuteenistustest said osa võtta aind usklikud ehk kirikuliikmed, mis garanteeris pühaduse puutumatuse. Kui oleks osalema hakanud profaanid, oleks see tähendanud võõra vaimu sissetulekut, seda aga ei olnud kirikuteenistusel vaja. Sellepärast ongi siin nii raske tõmmata piiri osalejate ja vaatajate vahel
annaabi.ee 
