koosnev toomkapiitel, mis ühtlasi valis uue piiskopi eelmise surma või lahkumise korral. Valik vajas paavsti kinnitust. Et piiskopiamet oli üpris tulutoov, määrasid paavstid siinsetele piiskopitoolidele sageli oma soosikuid, kes pahatihti ise siia kristliku maailma barbaarsele ääremaale ei reisinudki. Sellise suhtumise juures pole ime, et vaimulike meeste moraal Vana- Liivimaal ajapikku alla käis. Põhimõtteliselt ei tehtud kirikuteenistuses inimestel rahvuse järgi vahet. Katoliku kiriku keeleks oli ladina keel ja iga kõrghariduse omandanud kristlane võis selles karjääri teha. Siiski on teada vaid üksikuid eestlasi, kel see keskajal õnnestus. Ent neid oli. 14. sajandi algul ehitatud Tartu Jaani kirik on Lõuna-Eesti tellisgootika tähelepanuväärseim näide. Kirikut kaunistas rikkalik terrakotaplastika.
REFORMATSIOONIST KUNI PÕHJASÕJANI (1520-1710) Humanism Usupuhastuse kõrval oli 16. saj oluliseks nähtuseks humanismi levimine. See leidis Saksa ülikoolide kaudu tee ka Põhjamaadesse ja Baltikumi. Humanism püüdis murda Piiblist lähtuvat ahtapiirilist teoloogilist traditsiooni, mida kasutati ka seaduse, riigiõpetuse ning kanoonilise õiguse alusena. Üheks humanismi (ning selle kaudu reformatsiooni) sihiks oli rahva enese keele kasutamine niihästi kirikuteenistuses kui rahva õpetamisel rahvakeelse kirjanduse kaudu (jutluse esiletõus). Eesti kultuuriloo aspektist ongi sel perioodil tähtis suhtumine eesti keelesse. Kanuti gild Gildi kuulusid 17. saj käsitöölised paarikümnest eri ametist. Need olid rahvuselt sakslased või rootslased, sest juba aastast 1508 oli see gild eestlastele suletud. 1698 aastal ühendati Kanuti gild Oleviste gildiga, kuhu kuulus rida ameteid, milliseid ka
teatrit alati tõmmanud kirjanduse poole kehtib dramaturgi ülemvõim). Selleks, et tants oleks teater, peab ta olema vaatemänguline, sisaldama endas mingeid etenduse elemente, et saaks teda nimetada teatriks. Keskaegses teatris teoreetiliselt olid kõik osavõtjad. Keskaegne teater ei eelda seda jagunemist passivseks ja aktiivseks pooleks. Kirikuteenistusest välja kasvanud kõik sakraalid jne, kirikuteenistus aga ei eelda jagunemist poolteks, kirikuteenistuses saab aind osaleda rituaal ei salli pealtvaatajaid. Kirikuteenistustest said osa võtta aind usklikud ehk kirikuliikmed, mis garanteeris pühaduse puutumatuse. Kui oleks osalema hakanud profaanid, oleks see tähendanud võõra vaimu sissetulekut, seda aga ei olnud kirikuteenistusel vaja. Sellepärast ongi siin nii raske tõmmata piiri osalejate ja vaatajate vahel. Selle olukorra keerulisus seisneb selles, et seda piiri on võimalik tegelikult tõmmata. Vaatajasaali alge oli olemas sel ajal.
annaabi.ee 
