poeg. Krõõt ei pidanud enam vastu ning heitis hinge. Kõik olid kurvad, Mari võttis perenaise ameti üle ning tegutses. Peeti uhked matused, isegi naabrimees aitas ning tegi soosilla tee paremaks. Peielauas aina meenutas, kui ,,Väärt eit" ikka Andresel oli. XVIII Mari toimetas nüüd igapäev talus. Jussil oli saunas üksi igav, kuid Mari ei tulnud. Külaski liikusid jutud, et Mari nüüd peremehe juures. Jõulu keskmisel pühal läks Mari koos Andresega kirikussegi, eelmine päev oma Jussiga minna ei saanud. Juss käis naist ikka palumas, aga ei saanud tulla. Pearugi sai peksa selle eest, et Andresega Marist rääkis, kaebas Andrese kohtussegi. Naabrimees sai karistuse. Juss käis jälle Mari palumas, kui too ikka ei saanud peab peremehega rääkida. Üks õhtu kõrtsist tulles astus Andres soosilal endale midagi jalga, nii et kõik verine ja kodus Mari pidi ravima. XIX Juss ei saanud rahulikult magada ning võttis pussi ja läks metsa äärde ootama
suutis ta ümber veenda. Hiljem tahtis Pearu ka Anrese poole minna, aga perenaine takistas teda. V Veeti kive ja alustatu kraavi kaevamist. Kuid peagi jõuti naabri maani ning Andresel tuli minna Pearuga sel teemal rääkima. Mõne aja pärast esitas Pearu oma tingimused ( krrav asugu täielikult tema maal, muld tema pool kraavi kaldal) kraavi kaevamise suhtes. VI Saabusid Nelipühad ning toad ja majaümbrus kaunistati kaskedega. Mindi kirikussegi. Järgmisel päeval tulid külalised (rohkem huvi pärast naabrite vastu, kui pühade pärast). Katsuti rammu. Esialgu oli tugevaim Pearu sulane, kuid kui ta Andresega vastamisi oli, siis võitis Andres ta mitmel korral üsna lihtsalt ära. Samuti tegi ta Pearu sulase kaika veoga naerualuseks. VII Andres tutvus ümbruskonnarahvaga ning arutati sõnnikuveoplaane. Käidi naabritel abis. Andresele oli see esimene sõnnikuvedu Vargamäel. Peale sõnnikuvedu oli veesõda. Märgati,
Ja teate miks? Tädi ütleb ikka, kui ma kangesti naeran: hoia end, naeru järel tuleb nutt. Aga kui naeru järel tuleb nutt, eks siis nutu järel tule naer. Muidugi, nutu järele tuleb ikka naer, sest ega keegi igavesti või nutta. Sellepärast katsungi heast-paremast tubli nutu kätte saada ja mõtlen ja mõtlen siis: soo, nüüd on nutt nutetud, nüüd pole tükil ajal enam midagi karta. Tulgu, mis tuleb, aga hea naer on nüüd soolas. Nõnda läksin kirikussegi peaasjalikult selleks, et nutan seal hea peatäie, sest seal on viisakas koht ja viisakas aeg ka -- Köler on surnud, aga kõik läks nurja. Sest niipea kui ma pastori halli pead nägin, mõtlesin ma kohe: seal ta nüüd põlvitab ja mõtleb oma igavest elu. Mõtleb igavest elu, aga omal on hallid juuksed nõnda soetud, et paljas lagipea välja ei paistaks. Aga miks ta muretseb nii väga oma palja pealae eest, kui ta usub igavest elu? Ütelge miks? Teie ei tea? Pastor ise teab
annaabi.ee 
