ALFRED NEULAND Eluaastad: 10.10.1895 Valga - 16.11.1966 Tallinn 1 Meie tõstekuulsuse vanemad olid pärit Liivimaa kubermangust. Alfred nägi ilmavalgust Valgas 10.oktoobril(vkj.28.sept) 1895.a. Kirikuraamatusse kanti Karl-Alfred Meiland (valga Peetri Luteriusu kirikuraamatu kanne nr.35) 1914.a. aseb ta ise kirjutada oma perekonnanime saksapäraselt Neuland. Nii ise järjekindlalt kirjutades ja võistlusprotokollidesse, medalitele, diplomitele nime kandes jäigi Rahvusvahelise Tõsteliidu raamatusse Alfred Neuland ja seda tänapäevani. Neilandite perekond kolis peale Alfredi sündi Riiga. Isa sai katlakütja koha lauavabrikus, ema pesi sakste pesu.
kunsti ja kultuuri intensiivse tundmaõppimisega. Temataolisele optilist tunnetustüüpi kirjanikule ongi tähtis võimalikult palju oma silmaga näha. Sealjuures vaadata mitte korraks pilku üle libistades, vaid süvenedes, detaile kui ka tervikut vaimusilma salvestades. Maalide ja skulptuuride, muuseumide ja ehituskinsti saavutuste kirjeldused võtavad enda allu sadu lehekülgi Tuglase reisiraamatutes. Tuglase ristinimi pandi Võnnu kihelkonna kirikuraamatusse kirja kujul Wridebert. Oma varasemad tööd, sh esimesed raamatud "Hingemaa" (1906) ja "Kahekesi" (1908), avaldas ta Mihkelsoni nime all, mõne üksiku kooliaegse kirjatüki signeeris ta varjunimega Villem Tuglas. 1909. aastasr on Tuglas tema alaline kirjanikunimi ja 1923. aastast ühtlasi kodanikunimi. Ent veel mitut teistki nime on Friedebert Tuglas kandnud. Maapao aastad elas ta üle eesti ja soome sõprade dokumentidega. Neid laenasid talle Villem Grünthal, Gustav
selle osa vastsündinu saatuse kujundamisel oli määrav. (Valk 2009) Selgitada tuleb ristimise ja nimepaneku vahekorda. Neid ei saa samastada, sest ristimine on kiriklik kombetalitus, sakrament, mille sisuks on rituaalne pärispatu mahapesemine ja inimese vastuvõtmine kristlikku kogudusse, mis tähendas ühtlasi vastsündinu kui ühiskonna liikme tunnustamist. Nimeandmisega tekkis seos seetõttu, et ristimisel on kombeks nimetada last nimepidi ja see ühtlasi kirikuraamatusse kanda. Mõnikord võis laps ristimise puhul ka ilma nimeta jääda. Näiteks rootsiaegse luterliku agenda järgi peab pastor juhul, kui ristimine toimus ilma tema osavõtuta, ristijale küsimuse esitama, kas laps on nime saanud. Juhul, kui tal veel seda ei peaks olema, antakse nimi alles siis, kui ristimist õpetaja juurde registreerima minnakse. (Ibid) Seega oli ristimises nimepanekust märksa tähtsam maagiline külg, seda toimingut mõisteti kui
tasuta. Komisjonide moodustamist põhjendati asjaoluga, et hoolimata aktiivsele kommunistlikule kasvatustööle ei olnud suudetud välja juurida kiriku mõju. Aegapidi hakkas kaduma traditsioon, mille järgi kõigepealt toimus registreerimine, seejärel laulatus ja pulmapidu. Laulatus jäi sageli ainult perekeskseks sündmuseks ja vahel seda toimetatigi kodus ja mitte avalikult kirikus. Ettevaatuse mõttes ei kandnud mõned kirikuõpetajad laulatusi ka kirikuraamatusse. Üheks põhjuseks olid kindlasti poliitiline surve 20 ja kardetavad repressioonid. Laulatuste arvu kahanemise teiseks põhjuseks oli see, et noored ise ei pidanud laulatust enam otseselt vajalikuks-see tundus vanamoodne. Komsomolipulmad Juba 1950-ndate aastate alguses hakkas komsomol korraldama suuremates kollektiivides nn komsomolipulmi. Erinevus muudest pulmadest oligi see, et kogu peo organiseerisid komsomoliaktivistid
annaabi.ee 
