Väga populaarne orkestriteos on kellalöökidega algav ja lõppev "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" (1977). Kogu muusikaline materjal piirdub selles teoses kõigest laskuva minoorse helirea ning minoorse kolmkõla helidega. Olulisemad instrumentaaltööd uues stiilis on veel "Tabula rasa" (1977) fragment - Gidon Kremer, Tatjana Grindenko, Alfred Schnittke. Tintinnabuli-stiilis on Pärt kirjutanud vokaalteoseid enam kui instrumentaalseid. Suur osa vokaalteostest seostub vana ladinakeelse kirikumuusikatraditsiooniga: nende hulgas on missasid, näiteks Missa syllabica; psalme, Stabat mater, Magnificat, Te Deum, Johannese passioon. Pärt on kirjutanud väga erinevates keeltes tekstidele. Alati allutab ta aga oma muusika keele struktuurile, lähtudes muusikalise motiivi loomisel näiteks silpide arvust sõnas. Üks Pärdi populaarsemaid kooriteoseid on tsükkel "Seitse magnificati-antifooni" - seitse erinevat, omaette terviklikku miniatuuri, mis moodustavad kauni tsükli .
teoseid. Klaveripala "Aliinale" (1976) oli esimene tintinnabuli-teos, ühtlasi lühim ja lihtsaim neist. Pala on kahehäälne, ülemine hääl liigub astmeliselt, alumine mööda 5 kolmkõlanoote. Tintinnabuli-stiilis on Pärt kirjutanud vokaalteoseid enam kui instrumentaalseid. Suur osa vokaalteostest seostub vana ladinakeelse kirikumuusikatraditsiooniga: nende hulgas on missasid (näiteks Missa syllabica, 1977/1996 salme, Stabat mater (1985), Magnificat (1989), Te Deum (1984/1992), Johannese passioon (1982), Miserere (1989/1992). Pärt on kirjutanud väga erinevates keeltes tekstidele. Alati allutab ta aga oma muusika keele struktuurile, lähtudes muusikalise motiivi loomisel näiteks silpide arvust sõnas. Üks Pärdi populaarsemaid kooriteoseid on tsükkel "Seitse magnificati-antifooni" (1988/1991) -
Väga populaarne orkestriteos on kellalöökidega algav ja lõppev "Cantus Benjamin Britteni mälestuseks" (1977). Kogu muusikaline materjal piirdub siin kõigest laskuva minoorse helirea ning minoorse kolmkõla helidega. Olulisemad instrumentaaltööd uues stiilis on veel "Tabula rasa" (1977), "Fratres" (1977), "Festina lente" (1988). Tintinnabuli-stiilis on Pärt kirjutanud vokaalteoseid enam kui instrumentaalseid. Suur osa vokaalteostest seostub vana ladinakeelse kirikumuusikatraditsiooniga: nende hulgas on missasid (näiteks Missa syllabica, 1977/1996) psalme, Stabat mater (1985), Magnificat (1989), Te Deum (1984/1992), Johannese passioon (1982), Miserere (1989/1992). Pärt on kirjutanud väga erinevates keeltes tekstidele. Alati allutab ta aga oma muusika keele struktuurile, lähtudes muusikalise motiivi loomisel näiteks silpide arvust sõnas. Üks Pärdi populaarsemaid kooriteoseid on tsükkel "Seitse magnificati-antifooni" (1988/1991) - seitse
annaabi.ee 
