Tähtsaim ehitis oli toomkirik, mida juhtis piiskop. See koosnes toomkapiitlist (nõuandev organ, mis tegutses 8 piiskopi juures). Seda juhtisid 12 toomhärrat. Osadel toomhärradel olid veel omakorda ametid, et nad saaksid vastutada ühe või teise probleemi eest. (Tea toomhärradest SKOLASTIKUID.) Keskaja lõpuks oli Eesti maapirkondades kirikukihelkondi 97. Esialgu moodustati need muinasaegsete kihelkondade baasil, kuid aja jooksul toimus muinasaegsete kihelkondade jagunemine. Selle kirikukihelkonna keskuseks oli kihelkonna kirik. Kui neid hakati ehitama, siis need ehitati MUINASAEGSETESSE pühapaikadesse, sest: 1. Seal oldi harjutud käima; 2. Võeti uue kiriku ehitamisega ära võimalus sinna vanu "jumalaid" teenima minna.
1222. aastal alustasid eestlased ülestõusu. Peagi langesid kõik olulisemad linnused peale Lindanisa eestlaste kätte. Ristisõdijad kogusid end siiski ruttu ja vallutasid kaotatud ala tagasi. 1224. aastal peetud Tartu lahinguga kontrollisid ristisõdijad jälle Mandri-Eestit. 1227. aastal ristiusustati ka Saaremaa. 13. sajandi alguseks oli praegusel Eesti alal mitukümmend kihelkonda. Nende põhjal moodustati ligikaudu kaks korda suurem arv kirikukihelkondi. [16] 9.3. Vana-Liivimaa Pärast Eesti ristiusustamist moodustati Saaremaast ja Läänemaast Saare-Lääne piiskopkond ning Ugandist ja sellest põhja poole jäänud kihelkondadest Tartu piiskopkond. Järvamaa, Sakala ning osad Läänemaast ja Saaremaast kuulusid esialgu Mõõgavendade ordule ja hiljem Liivi ordule. Taani alluvusse jäänud Harjumaal, Revalas ning Virumaal moodustati 1271. aastal Eestimaa hertsogkond. 13
peapiiskopile. Erinevalt Tartu ja Saare-Lääne piiskoppidest ei olnud Tallinna piiskopil oma piiskopkonnas ilmalikku võimu. Paralleelselt esimeste piiskoppide tegevuse algusega rajati tärkavatesse linnadesse ka esimesed katedraalid ja kogudusekirikud. Tallinna toomkirikut hakati tõenäoliselt ehitama 1220. aastate lõpul, Tartu toomkirikut 13. sajandi teisel poolel. Kogudusekirikute rajamise kohta maapiirkondades on andmed puudulikud, küll aga mainitakse juba 13. sajandi esimesel poolel kirikukihelkondi, mis algul langesid territoriaalselt ligikaudu kokku vallutuseelsete muinaskihelkondadega. Kui 14. sajandil domineerisid Liivimaa võimude vahel suured erimeelsused, mis sageli arenesid relvastatud kokkupõrgeteks, seda iseäranis ordu ja Riia linna vahel, siis 15. sajandit võib pidada Liivimaa konsolideerumise ning seisustevaheliste reguleerimise ajaks. Põlisrahva poliitiline tähtsus nõrgenes üha enam ja enam.
annaabi.ee 
