KEELE AJALUGU Eristatakse kolme arenemisjärku: 1. Muinasheebrea keel selles keeles on kirjutatud suur osa Vanast Testamendist. 2. Talmudi-heebrea keel selles keeles on kirjutatud talmud ja rohkesti muud juutide teoloogilist ja õpetlikku kirjandust. 3. Uusheebrea keel hakati kasutama keskajal. Sajandite jooksul on heebrea keel käibekeelena välja surnud. Siiski ei ole see täielikult unustuste hõlma vajunud, kuna keelt kasutatakse palju õpetlaste seas ja kirikukeelena. Eestkätt on heebrea keel juutide püha keel ning seega tihedalt seotud selle usundiga. Esimestel sajanditel hääbus heebrea keel kõnekeelena. See taaselustati 19. sajandil ning seda rikastati aramea keele usuelementide ja rahvusvaheliste sõnadega. Seda arenemiskuju nimetatakse irviidiks. KEELE ERIPÄRA Keeles puuduvad käänded. Aluse ja sihitise eristamiseks kasutatakse ainult sõnajärge ja eessõnu. Omastav kääne on asendatud semiidi keeltele omane
taga, Caesar kaldus kristlike põhimõtete poole rohkem. 4. saj-l tunnistati Roomas ametlikuks riigiusuks. Siit hakkab kõik muutuma. Rooma hakkab kindlustuma ka kui ristiusu keskus. Hakati rajama Püha Peetri (Peetruse) basiilika, Hispaanias San Diago de Compostela Jakoobuse auks (põrm leiti). Rooma aladele hakkasid tungima barbarid võõrad. Võtsid varakult vastu ristiusu. Ristiusk läheb edasi Rooma kaudu. Kiriku keel on samuti tähtis. Ladina keel elava keelena hääbus, aga kirikukeelena läks edasi. Ladina tähestik. Ida Rooma kaudu läks Venemaale ristiusk varakult Bütsantsi kaudu. Armeenias ristiusk riigiusuks 301 kõige varem väljaspool Roomat, oli Rooma koloonia, selle mõjul. Mõnedki kirjanikud on neid konflikte sellest ajast peegeldanud Corneille ,,Polyeuctus" sündmused Armeenias, katoliiklik religioosne näidend; Calderon ,,Imevõlur" sündmused Süürias, peatagelane naine, kes on pühendunud kristlane; hinge kuradile müümise motiiv.
Tänu sellele sai alguse idaslaavlaste kirjatraditsioon. Ristiusk võeti vastu Bütsantsist, see toimus enne kirkulõhet. Siiski olid kaks traditsiooni selgelt üksteisest eristunud: lääne kristlik traditsioon (Rooma) ja ida kristlik traditsioon (Bütsants). Suurim erinevus oli keelepoliitikas. Rooma kirik tugines ladina keelele erinevate maade haritlased rääkisid ühes keeles. See oli ühiseks keeleks kogu Lääne- ja Lõuna-Euroopale. Bütsants lubas aga kasutada ka kohalikke keeli kirikukeelena. Nii tekkis kunstlikult loodud kirjakeel kirikuslaavi ehk vana slaavi keel. Selles keeles ei räägitud, aga see oli arusaadav kõikidele slaavlastele tol ajal. Lääneslaavlased poolakad, tsehhid ja slovakid; lõunaslaavlased on bulgaarlased, serblased jt Balkanimaade rahvad. Idaslaavlased on valgevenelased, 1 ukrainlased, venelased. 9. 10. saj ei erinenud keeled veel nii palju teineteisest. Kirjakeel sai alguse 863. aastal
annaabi.ee 
