5 · pärisnimed eestipärastada Kristus (pro Christus), Jaan (pro Johannes); · jätta ära h pikendusmärgina, nt kool pro kohl, siin pro sihn; · kasutada osastavas käändes t-lõppu, nt jumalat; · jätta eitavas kõnes ära murdepärased pöördelõpud, nt ep taha. Sellised ettepanekud tekitasid vanameelses pastorkonnas vastuseisu, sest arvati, et teksti pühakspidamine peab toimuma ka kirjaviisi alusel ning mõistlikum on piirduda varasema tuttava kirikukeelega. Forselius andis oma eluajal välja ka aabitsa, kuid see pole meie päevini säilinud. Säilinud on aga Forseliuse aabitsa kordustrükke. 1929. a leiti Lundi ülikooli raamatukogust kaks aabitsat: üks põhjaeesti keeles (1694) ja teine lõunaeesti keeles (1698). Need ongi arvatud Forseliuse aabitsa kordustrükkideks. Aabits esitas tollal katekismuse teksti ja oli usulise sisuga. Forselius hukkus novembris 1688 tormisel Läänemerel, olles tagasiteel oma
algataja, tänu kellele hakkas Eestis lugemisoskus levima, sest ta märkas, kui raske on eestlastele Stahli kirjavara. Ettepanek kirjaviisi lihtsustamiseks: võõrtähtede kõrvaleheitmine, pärisnimede eestipärastamine, h kui pikendusmärgi ärajätmine, kasutada akusatiivis t-lõppu, eituses pöördelõppude ärajätmine. Need tekitasid vanameelses pastorites vastuseisu, sest arvati, et teksti pühaks pidamine peab toimuma ka kirjaviisi alusel ja mõistlik on piirduda tuttava kirikukeelega. Suurt vastuolu tekitas piiblinimede eestipärastamine, mida esmakordselt tehti juba "WT-s". Forselius andis välja usulise sisuga aabitsa, mis pole säilinud. Forseliuse aabitsais avaldub ta uudne kirjaviis vana kirjaviisi looja - ei tähenda murrangut ortograafias ega senisest täiesti erinevat lähtumist, vaid praktilistest vajadustest tulenevat reformitaotlust. Forseliuse keelekasutus: komitatiivi lõpp tüvega koos. Sõna lõpus leenisklusiil. Imperatiivi lõpud t-ta
klassikaline ja uus oluline tõlge, mis on uusajal mõjutanud keelt. 1541.aastaks rootsi keeles ja soome keeles 1642. Läti keeles 1689.aastal. Eestikeelne vaimulik ja ilmalik kirjandus Kasutati eesti keelt, mille oli kirja pannud saksakeelsed pastorid, eestlaste mõju oli väga tühine. Kirikukeel suunas kogu eesti kirjakeele arengut kuni 19.saj alguseni. 19.saj alguskümnenditel toimus alles esimene olulisem muudatus, kuni 19.saj alguskümnenditeni oli tegemist kirikukeelega, mille normeerivaks tekstiks oli 1739.aasta Piibel. A T H liikus rahva hulgas ja otsis sõnu Piibliterminite kasutamiseks, et keel oleks võimalikult rahvapärane. Kirikliku kirjanduse juures põhiteoseks Piibel, aga anti ka välja väiksemaid trükiseid. 18.saj anti ka välja ilmaliku sisuga eestikeelset kirjandust. Kõige laiema levikuga kalendrid, mis olid mõeldud talurahva jaoks, mille põhiosaks oli kalender, aga
annaabi.ee 
