Samuti täiendab Sancho oluliselt romaani sümboolikat- temalt tulevad vürtsikas rahvalik keel, kõnekäänud ja vanasõnad. Tegelastest rääkides võib välja tuua neid inimesi, kes olid Don Quijote ümber ja püüdsid talle aeg-ajalt mõistust pähe panna. Algul püüdis seda teha Sancho Panza, kuid sel ei olnud mingit tulemust. Juhtus hoopis nii, et Don Quijote nakatas Sanchot ennast oma hullustega. Samuti rändasid vahepeal Don Quijotega koos kirikisand ja habemeajaja, kes püüdsid jõudumööda Don Quijotes kainet mõistust esile tuua (kirikisandal tuleb näiteks mõte, kuidas koopasse sulgunud Don Quijotet sealt välja meelitada ja siis lasebki seltskond selle mõtte käiku) Ka teise osa algul tegid habemeajaja ja kirikisand hulluse kontrolli, mida Don Quijote kahjuks edukalt ei läbinud. Tema hullus rüütliromaanide osas lõi taas välja. Veel püüdis kavalusega teda koju tagasi pöörduma panna bakalaureus Sansón Carrasco, kes
ei tulnud mitte miski välja. Rüütliromaanide kohaselt ei tohtinud rüütel olla kannupoisiga sõbrasuhtes, mida aga don Quijote ei teinud. Nad nautisid teineteise seltsi ning jutustasid lugusid, oma tunnetest ning ka Sancho hirmudest. Nii nagu sõbrad omavahel, lasti vahel käiku ka teravamad sõnad, kuid alati oldi pärast ära lepitud. Don Quijote, Sancho ja Toboso Dulcinea polnud teoses ainsad olulised tegelased, neid oli teoses veelgi. Näiteks kirikisand ning habemeajaja, kes üritasid don Quijotele mõistust pähe panna ning teda koju tagasi meelitada. Nende jaoks oli kõige tähtsam see, et don Quijote mõistaks, et rüütliromaanides toimunu pole päriselt juhtunud. Don Quijote pidas muidugi kirikhärrat ja habemeajajat hulluks. Lõpuks ei jäänud kirikhärral ja habemeajaal midagi muud üle, kui don Quijotet vägisi koju vedada. Nad
ainult kärestikud ja veskitammide alused ära ei külmu. Foto: Fred Jüssi Niisugustel jõelõikudel võibki siis näha rästa suurust tumepruuni lindu, kel valge laik kurgu all. Siit see papi nimigi, sest lind meenutab kirikuõpetajat, kel must talaar üll ja valge manisk ees. Kui linnukest pikemalt vaatama jääda, siis võib näha, mismoodi ta aeg-ajalt kehaga nõksutab ja seegi on, nagu kummardaks kirikisand palvusi üteldes. Vanasti kutsuski rahavas vesipappi jõekirikisandaks või jõeköstriks. Jõekärestikele ja allikalistele ojadele tuleb vesipapp meile põhja poolt -- Skandinaaviast, Põhja-Soomest ja Koola poolsaare jõgedelt, kus talved käredad ja häid jahimaid kasinasti. Jahti peab vesipapp vee all. Hüppab kärestikku ja kui jälle veepinnale vupsab, siis toob kaasa mõne puruvana, kooriklooma või koguni väikese kalakese, et see jääserval nahka pista
annaabi.ee 
