Seal, kus argiharjumuste ahel puruneb, algab absurd lihtsast rahutusest, tülpimusest. Ühtlasi avaldub absurd arusaamas ajast vaid tulevikule elamine on paradoksaalne, kuna lõpus on surm. Camus võrdleb absurdi ka surmaga, lõtvunud surnud lihasesse ei saa jälge jätta, hing on kadunud (mõttetus). 8. Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi? Absurditunne on otseselt seotud olematuseihaga, inimene leiab end situatsioonist, kus äkki on kadunud illusioonid ja kirgastused ning äratundmist ei ole; tekib võõrandumine pigem ei tahaks olla olematuseiha. Me oleme siin ja praegu, kuid ometi on see siin meile võõras. Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest , millele inimene alati oma südames kaasa heliseb. Absurd on kõrb. Seal, kus on inimese ootused ja seal kus maailm nendele vaikusega vastab/vastamata jätab seal, 0 juures, võib-olla ongi absurd. 10. Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist
fakti loogilise vormi sarnasusel. Loogilist vormi ennast selle teooria järgi aga mõistagi sõnadega väljendada ei saanud, kuna vastasel juhul oleks tekkinud paradoks; seega oli kogu keel fundamentaalselt müstiline. Wittgenstein ei olnud oma vaimulaadilt teadlane või õpetatud teoreetik. Pigem oli ta vankumatu ja veendumuskindel kunstigeenius, kes elas hullumeelsuse piirimail. Teda piitsutasid tagant tema enda seesmised deemonid ja kirgastused. ,,Ma ei ole religioosne inimene," ütles ta oma karjääri lõpupoole ühele õpilasele, ,,kuid ma ei saa midagi parata, et näen iga probleemi religioossest vaatenurgast." Kui puhkes Esimene maailmasõda, liitus Wittgenstein vabatahtlikuna Austria armeega. Erinevalt Russellist, kes oli patsifist ja sattus oma sõjavastaste vaadete pärast isegi vanglasse. Sõda näis noort Wittgensteini kummaliselt innustavat: kui ta oli rindele pääsenud,
kirikuisa Augustinus ning Dostojevski ja Tolstoi. Oma probleemiasetustes oli ta iseseisev ja teda ei huvitanud küsimused, mida ta ise fundamentaalseks ei pidanud. Wittgenstein ei olnud oma vaimulaadilt teadlane või õpetatud teoreetik. Pigem oli ta vankumatu ja veendumuskindel kunstigeenius, kes elas hullumeelsuse piirimail. 5 Teda piitsutasid tagant tema enda seesmised deemonid ja kirgastused. ,,Ma ei ole religioosne inimene," ütles ta oma karjääri lõpupoole ühele õpilasele, ,,kuid ma ei saa midagi parata, et näen iga probleemi religioossest vaatenurgast." Kui puhkes Esimene maailmasõda, liitus Wittgenstein vabatahtlikuna Austria armeega. Erinevalt Russellist, kes oli patsifist ja sattus oma sõjavastaste vaadete pärast isegi vanglasse. Sõda näis noort Wittgensteini kummaliselt innustavat: kui ta oli rindele
annaabi.ee 
