Loos räägiti sellest, kuidas noor lesknaine Juudit nägi ilmutust ja rääkis sellest oma kodulinlastele. Ilmutus käskis tal asuda vaenlaste poolele ja päästa kodulinn Petuulia. Olles Olovernese juures ihkab Juudit kuulsusejanu ja võimu. Juudit palus isegi Olovernesel Nebukadnetsar tappa ja tema asemel troonile asuda. Olovernes ei jahtinud võimu, temale selline elustiil ei sobinud, ta pidas Juuditit võimuahneks ja enesekeskseks. Juuditis tärkab isegi väike kirehoog, kui ta viibis Nimetuga. Kui Juudit aru sai, et Olovernes on ta kavatsustele jälile saanud, ootas ta ööd. Kui juudit oli Olovernesega kahekesi jäänud ja too uinunud, haaras Juudit mehe mõõga ja lõikas tal pea otsast. Peale seda naasesid nad kodukülla, kus kõik kummardasid ja tänasid teda linna vabastamise eest. Juudit oli alatu pettur, sest palus jehoovat, et too õnnistaks teda kavaluse ja tarkusega. Valetas Olovernesele
lubamatu. Alguses võib see tõesti tunduda palju erilisemana, kui legaalne armastus, sest juba Piiblist saime teada, et keelatud vili ongi märksa magusam, kuid illegaalne armastus ei kesta kaua. See hakkab tasapisi hääbuma ja kaotab oma erilisuse, peagi selgub, et see oli vaid hetkeline suur tunnete puhang ning ühtäkki ongi kõik läbi. Kui aga armastus on algusest peale legaalne, siis ei ole vaja karta, et see on vaid korraks tekkinud kirehoog ja vähem tõenäoline on suure pettumuse osaliseks saada. Kuid võibolla armastus ongi kõigest see hetkeline erakordne kirg ja tunne ning legaalne armastus ei ole midagi muud, kui harjumus, rutiin, millesse ollakse kiindunud ja millest ei suudeta lahti lasta. Sellisel juhul on väide tõesti õigustatud. "Legaalne armastus on surnud armastus. Legaalsus eksisteerib ainult igapäevasuse jaoks, aga armastus asub väljaspool igapäevasust. Kui armastus sukeldub igapäevasusse, siis ta jahtub
Koza adus, et emal oli õigus. Nende tütar oli pudikeelne. Üks onu, kes samal korral ka piitsa ära varastas, pani seda tähele ja kandis kogu külale ette. K ei teadnud, et lell Salabai, kes tema vastu piitsa tõstis (kumbki ei tahtnud purde ületamisel taganeda), sureb viie aasta pärast, ja tema haua juures itkeb ta südantlõhestavalt, kuna nad on selleks ajaks ära õppinud. Salabai poeg Almas käis ikka tütar Ardaki juures. Tütar jäi jahimees Salõkist rasedaks. Ükskord tabas neid kirehoog ning Ardak jäi rasedaks. Salõk aga ennast enam ei näidanud. Koza hakkas suurest ebaõnnest naise vastu kätt tõstma. Ardak roomas sünnitusvaludes järve poole. Ardak jäi järve kaldale ema seltsis surema, Koza aga oli uhkusest lõhkemas: mul on poiss, pärija. Poisike oli juskui järve sünnitataud. Järv oleks endale justkui võtta süü isata poisi sündimise pärast. Rollan Seisenbajev (1946) Lõpetanud Semipalatinski Tehnoloogiainstituudi
annaabi.ee 
