................9 2 Üldine asukoha iseloomustus Piirkond paikneb Võru maakonnas (joonis 1). Elukoosluste kirjeldama hakkamiseks valisin välja kolm elukooslust iseloomustavat piirkonda: Vagula järv, Võhandu jõgi (lõik jõest) ja madalsoo Vagula järve ääres. Piirkond asub lainjal alluviaaltasandikul. Vagula kaldatsoonis on liiv, kohati klibu, sügavamal järvelubi ja muda. Vagula järve voolab läänest sisse ja kirdesopist välja Võhandu jõgi. Suurem asula Vagula ääres on loodekaldal paiknev Järvere. Seal on ka endise Võru metsamajandi keskus ja looduskaitse alla kuuluv park. Piirkonna vaatamisväärsustest väärib nimetamist ka Järvere mõis (joonis 2), mis rajati Sõmerpalu abimõisana Vagula järve kaldale 1766. aastal (Eesti mõisaportaal). Inimasustus pole antud piirkonnas eriti tihe ning ei mõjuta oluliselt piirkonna loodust. (Joonis 2. Järvere mõis. Allikas: www.google.com) (Joonis 1
Järve põhi on kalda lähedal enamasti liivane või kruusane, järve kaguosas on Liivapealseks nimetatav ulatuslik liivase põhjaga ala. Sügavamal on põhi kaetud mudaga, milles paiguti leidub limuste kodasid ja järve põhjaosas 3-6 m sügavusel järvemaaki. Järvest on leitud mammuti ja ürgveise luid. Järv on suure valgala ja tugeva läbivooluga. Järve voolavad Võhandu e. Pühajõgi, Kondi oja, Kivioja, Üra oja, lisaks pisemad kraavid ja kaldaallikad. Järve kirdesopist lähtuv Võhandu jõgi viib (nn. Itaalia kanali kaudu) Vagula vee Peipsisse. Järve vesi paistab vähe läbi. Olulist temperatuurikihistust ei ole, kuid põhjalähedane veekiht on väga hapnikuvaene. Taimestik kattis 1952 viiendiku järvepinnast. Füto- ja zooplankton on rohke ja liigirikas. Viimaste hulgas leidub haruldusi. Põhjaloomastikku oli 1952. a. keskmiselt; on leitud haruldusi. 19. sajandi lõpul oli järv väga vähirikas; vähikatk jõudis siia 1898 ja hiljem vähistik ei taastunud
Jõgi suubub Jõksi külas Jõksi järve põhjakaldale, väljub Jõksi järvest lõunakaldal Kanepi kirikust 1,5 km põhjaloode pool ja suundub ligikaudu 3 km pikkuselt lõunaedelasse. Edasi allavoolu - Hino küla ja Sõmerpalu aleviku vahemikus - teeb maastiku reljeefi järgiv ja üldsihiga kagusse voolav jõgi neli hiigellooget, milliseid teistel Eesti jõgedel ei ole. Sõmerpalust alamal läbib jõgi Vilbe soo idaosa ja suubub Vagula järve läänekaldal. Vagula järve kirdesopist väljanult suundub jõgi algul kirdesse ja käändub siis itta. Kääpa ja Listaku küla vahel jõuab jõgi Võru orundist Kagu-Eesti lavamaale, pöördub järsult põhja poole ja voolab selles sihiskuni Viira külani, tehes vaid Leevi asunduseümbruses kaks lühemat haaki kagusse. Võhandu jõe parempoolsed lisajõed on Mügra oja, Kokle jõgi, Sillaotsa jõgi, Kärgula oja, Jaska oja, Rõuge jõgi, Koreli oja, Iskna jõgi, Palumõisa oja, Pahtpää jõgi, Mädajõgi ja Varesmäe oja
Järve põhi on kalda lähedal enamasti liivane või kruusane, järve kaguosas on Liivapealseks nimetatav ulatuslik liivase põhjaga ala. Sügavamal on põhi kaetud mudaga, milles paiguti leidub limuste kodasid ja järve põhjaosas 3-6 m sügavusel järvemaaki. Järvest on leitud mammuti ja ürgveise luid. Järv on suure valgala ja tugeva läbivooluga. Järve voolavad Võhandu e. Pühajõgi, Kondi oja, Kivioja, Üra oja, lisaks pisemad kraavid ja kaldaallikad. Järve kirdesopist lähtuv Võhandu jõgi viib (nn. Itaalia kanali kaudu) Vagula vee Peipsisse. Järve vesi on paistab vähe läbi. Olulist temperatuurikihistust ei ole, kuid põhjalähedane veekiht on väga hapnikuvaene. Taimestik kattis 1952 viiendiku järvepinnast. Füto- ja zooplankton on rohke ja liigirikas. Viimaste hulgas leidub haruldusi. Põhjaloomastikku oli 1952. a. keskmiselt; on leitud haruldusi. 19. sajandi lõpul oli järv väga vähirikas; vähikatk jõudis siia 1898 ja hiljem vähistik
annaabi.ee 
