järv; Selgjärv) asub Harju maakonnas Nissi vallas Siimika külas. Ta absoluutne kõrgus on 41,7 m, pindala 16,9 ha, suurim sügavus 6,3 m (keskmine sügavus 2,1 m). Enam-vähem umbjärv. Vesi on oliivroheline kuni kollakasroheline, vähese läbipaistvusega (0,6-0,8 m), võrdlemisi vähe kihistunud. Läänekaldal kerkib vallseljak männimetsaga, põhjaotsa juures on Järveotsa talu ase, kirdekaldal Tallinna Taksopargi saun ja ujula. idakallast ääristab raba, mille taga kerkib teine põhja-lõunasuunaline seljak. Järve lõunaotsa ümbritseb soine lehtmets. kaldad on läänes ja põhjas kõvad, mujal madalad ja soised, paiguti õõtsikulised. Vesi süveneb järsult. Põhja katab paks mudakiht. Üksnes põhjakalda juures leidub liivast põhja. Rahvasuu räägib, et vanasti, Järvatse järve tekkimise ajal, olla üks mees kündnud põldu seal, kus praegu asub Järvatse järv
varjatud ja seetõttu võib temperatuuride vahe vee erinevates kihtides ulatuda suvel 17°Cni. Rohkesti leidub põhja ja kaldaallikaid. Taimestik on järves vähene. Ürgorg koos järvega on umbes 40 m sügavune ja põhjakaldal eriti järsk, kus nõlva kalle ulatub 35 kraadini. Lõunakaldal kõrgub lamedalaeline Erastsaare mägi (kõrgus 115 m). Järve põhiosa ümbritsevad pargi iseloomuga metsad. Põhja ja loodekaldal kasvavad 120140aastased männid. Põhja ja kirdekaldal leidub kolmanda kategooria kaitsealust taime palukarukella (Pulsatilla patens). Verijärve nime päritolu kohta on rahvasuus liikvel mitmeid legende. Maastikukaitsealal on ligi ühe kilomeetrine õpperada ning raja kohta on välja antud tutvustav voldik Mälestusmärk lõõtsameister August Teppole Asukoht: Loosu, Võru vald August Teppo sündis 29. augustil 1875.a. Võru vallas Loosu külas. Koolis August ei käinud, lugema ja kirjutama õppis vend Aleksandri abiga
metallist tõkkeid (Breidaks 2002). Mõned saareelanikud on soovinud silla ümberehitust, et võimalik oleks autoga üle sõita. Kohalik elanik Silja Suija aga on selle vastu ja ütleb, et kui sild oleks avatud ka autodele, siis hakkaks suve perioodil autodega poolsaarele suvitajad voorima. Linnavalitsusel silda ümber ehitada ei ole plaanis (Suviste 1999). Roosisaare sillast rääkides ei saa mainimata jätta Roosisaart. Roosisaar on poolsaar Võrus, mis eendub Tamula järve kirdekaldal (Vikipeedia, Roosisaar). Arvatakse, et kunagi moodustas Tamula järv koos oma sõsarjärvega Vagula ühise veekogu ning Roosisaar oli saar. Tänu veeseisu alanemisele eraldusid järved ning saarest sai poolsaar (Pullat 1984). Roosisaarel olla asunud kunagi muinasaegne asulakoht (Puhkaeestis.ee). Asula juhusliku avastamisega on 10 seotud Võru fotograaf Ida Kepnik, kes kaotanud 1938
Selles piirkonnas kasutatud savinõusid kaunistati Cardium´ nimelise teokarbi jäljenditega. Selline keraamika oli kasutusel u 60004800 eKr. Nimelt, kui savinõu oli valmis voolitud, siis vajutati pehmesse savisse cardium teokarbi sakilise servaga jäljendeid. Sellise mustriga moodustati mitmesuguseid triipe ja kuuseoksamustrit, mis paigutus nõul harilikult rühmadena. Savinõud olid paksuseinalised, ent kehvasti põletatud. Selline keraamika levis Vahemere kirdekaldal, Aadria mere ääres, aga ka Maltal, Sardiinias, Lõuna-Prantsusmaal, Põhja-Aafrikas ja Hispaania idaosas. Ka selline keraamika levis laialt tänu ulatuslikule kaubandusele. 9 Aadria mere rannikul kasutati ka kammtempliga või lihtsalt küüntega ornamenteeritud keraamikat (tempelkeraamika). Pidev kaubitsemine suhteliselt suur kultuuriline ühtsus laial alal. Elati suhteliselt liikuvalt
annaabi.ee 
