aga lepib ka tavalise niiskema aiamullaga. Kasutatakse pinnakattetaimena. Sobib suurepäraselt pinnakatteks, kus muru ei kasva, või kus muru oleks raske hooldada, näiteks maakeldrite pealsed. Kirjulehelistest sortidest ei maksa ette võtta ulatuslikke pinnakatteid, vaid kasutada neid aktsendina. 11. Kipslill Kipslille perekond on liigirikas ca 125 liigiga, mis kasvavad looduslikult Euraasias, Austraalias ja Uus- Meremaal. Kipslilled on madalad kuni kõrged ühe- või mitmeaastased rohttaimed, harvemini poolpõõsad. Õied väikesed, valged või roosad, asuvad suures pöörises, harvem üksikult. Kipslilled vajavad päikesepaistelist kasvukohta ja eelistavad kerget kuivemat lubja- ja toitaineterikast mulda, kuid kasvavad ka tavalisel aiamullal. Nad on pikaealised, vähenõudlikud, talvekindlad ja kuivust taluvad püsikud. Kipslilled on ilusad üksiktaimena või rühmana püsilillepeenras, suuremas kiviktaimlas või murus
Lehed on ovaalsed, kuni piklikud, krõbulised, hea lõhnaga, tuhmrohelised. Torujad kahe huulega õied paiknevad hulganisti kitsastes küünlataolistes õisikutes. On sinise-, lilla-, roosa- ja valgeõielisi sorte. Õitseaeg on maikuust septembrini. Kasvukohaks sobib päikeseline soe paik viljaka pinnasega. Sobib kasvatamiseks nii peenral, ürdiaias, kiviktaimlas, ta on hõlpsasti kasutatav ka konteineraianduses. Head naabrid on talle roosid, neiusilmad, päevakübarad ja kipslilled. Aegajalt kärpimisega saab esile kutsuda kordusõitsemist. Paljundada saab seemnetega või jagamisega kevadel ning rohtsete pistikutega suvel. Annab hästi ka isekülvi. Meeldib putukatele. Sordidvalik: Blauhügel puhassiniste õitega Caradonna -omapäraks on peaaegu mustadele õisikuvartele kinnitunud tumelillad õied; Mainacht õied tumedad, lillakassinised Marcus sinised õied püstistel õisikuvartel, kõrgus 25 cm Rosakönig õied punakasroosad.
lehestik: algul tekivad laiad lehed, hiljem vart mööda ülespoole lehe suurus kahaneb ja lehed muutuvad kseromorfsemaks; sellised on vägiheinad, salveid, ussikeeled jpt. Nende taimede vahelise ruumi kasutavad ära kaharad oksise varre ja enamasti rohkete väikeste õite ja lehtedega veerpall-püsikud. Nende nimi tuleneb omapärasest veerevast levimisviisist, mis võimaldab ühtlast seemnete levi laial alal. Sellesse rühma kuuluvad kipslilled, tuliürdid (Phlomis), mitmed putked ja jumikad. Enamik püsikuid on ulatusliku juurestikuga (sammasjuurelised on ülekaalus). Hilis-suvise arenguga sügispüsikud on märksa kserofiilsemad, nad kasutavad ära ruumi, mis tekib mesofiilsete rohundite kuivamisel. Transpiratsioon on neil alla surutud afüllia (laugud - torujate assimileerivate vartega hilised geofüüdid), tiheda karvastuse (stepiaster) või kõvalehisuse tõttu. Lehtede muutumine asteldeks on tavaline nähtus (Eryngium campestre)
annaabi.ee 
