Sarnase sisuga inimkatse tõi üllatavalt häid tulemusi mõni aasta tagasi USAs. Üks värvientusiast kunstnik võttis oma eesmärgiks muuta koolimajad lastele meeldivamaks. Too aktiivne naisterahvas valis välja hulga rõõmsaid värve ning pani lapsed koolimaja seinu pintseldama. Pärast värviaktsiooni leidsid lapsed, et nad tulevad kooli palju meelsamini ning neil on tunne, et neist hoolitakse. Õpetajad täheldasid aga, et nagamannid pidasid end korralikumalt üleval, ei kippunudki enam seinu mäkerdama ning et üleüldine atmosfäär paranes silmnähtavalt. ("Eesti Ekspressi" järgi)
Sirka jooksis meile rõõmsalt vastu ega mõelnudki vanaaegse koera kombel lasta oma südamel õnnest lõhkeda. Kõik oli nii nagu ikka võib-olla ehk natuke tolmusem kui enne ja toad olid justkui veelgi külmemad kui varem , aga eks vanaisa-vanaema juures olnud ka kangesti soe olemine. [---] Ometi olid kõik kohad nii köök kui ka toad- ilma memmeta natuke teistmoodi. Ja ilma Tuiamita oli Sirka ka kuidagi loid- kui polnud vaja teist eemale trügida, siis ei kippunudki ta nii väga mu nina lakkuma, tegi korra keelega limpsti ja läks oma kotile lesima. "Näed, tüdu: kõik igatsesid sinu järele ja tundsid sinust puudust: Sirka ja klotsid ja raamatud ...ja mina muidugi kõige rohkem!"ütles tata. Tundsin , kuidas põsed hakkasid heameelest õhetama ja tunnistasin tatale: "Eks memme peaks vist ka varsti tagasi tulema ma olin vanaisa-vanaema juures päris hea laps. Seal oli natuke igav olla , aga ma peaaegu ei jonninudki...ainult üks kord...või kaks korda
Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki. Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt. Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. 20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed, sajandi lõpust alates aga
Combination Act(1799) keelas UKs ltöölisliikumised, aga kaotati 1825, kui minigl määral ametiühinguid lubati, aga oldi väga vastu sellele. Tööliste madalat aktiivsust mõjutas lisaks illegaalsusele ka sellest, et riik lähtus 19.saj lõpuni ettevõtjate huvidest, mis pärines keskaegsestprintsiibist: alamatel talurahval pole õigust mässata. Isegi Inglismaal ei võimaldanud ükski seadus tööandjat võtta vastutusele,kui ta rikkus töölepingut(kuni 1844). 19.saj II pooleni ei kippunudki töölised protesti avaldama, oli hirm igapäevase tasu pärast ja oldi huvitatud töö säilimisest ja karjäärist. Puudus ka ideoloogia, töölised olid kirjaoskamatud ja tööliste kollektiviseerumine sai võimalikuks alates agitatsioonst(?) 19.saj keskpaigast. Suurbritannias hakati lubama streike al 1874a, mil oli essa seadus, mis ei näinud ette kohest aresti streikimist. Eriti aktiivne 1880ndate lõpust, kui dokitööliste streik 1899 saavutas palju tähelepanu - New Unionism
annaabi.ee 
