aastal lavastas seda esmakordselt Andres Särev, sõjajärgseil aastail Voldemar Panso jt. Esmakordselt kaaluti "Kevadest" filmi tegemist juba 1926.27. aastal, mil Oskar Luts kirjutas oma venna Theodor Lutsu filmikompanii Estonia-Film tarbeks isegi stsenaariumi. Tookord filmist siiski asja ei saanud, "Kevade" ainetel valmis samanimeline film alles 1970. aastal rezissöör Arvo Kruusemendi, käe all. See kuulub koos sama rezissööri tehtud järgedega nüüdseks vankumatult Eesti kinoklassikasse, mitme põlvkonna jaoks seostuvad Lutsu tegelaskujud just toonaste näitlejatega (nt Toots Aare Laanemets, Tõnisson Ain Lutsepp, Lible Kaljo Kiisk). "Kevade" lavastamisest kõneles 1984. aasta muusikaline mängufilm "Kevad südames" (peaosas noor kontratenor Toomas Uibo). "Kevade" põhjal on loodud ka ballett. Kevade on 21 trükis ja 13 keeles. Kasutatud Kirjandus 1.http://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_Luts 2.http://www.luts.ee/lugemissoovitus/index.php?
Dokumentaalfilmide juures on kõige tähtsam stsenaarium, Flaherty seda ei teinud kunagi. Filmis olid selged stereotüübid olemas, mitmekesisus suht puudus. Teemadeks paradiis ja mis paradiisiga juhtub, kui valge inimene tuleb (stereotüüpne lähenemine again). Protsess oli ka tegelikkuses sedamoodi. Film räägib siis tabust ja mis siis tabude rikkumine kaasa toob.. tänapäeval on kaadrite vahetumine kiire ja ka kohtade jms, film on muidugi aeglane ja vanamoodne, aga peetakse siiani kinoklassikasse kuuluvaks teoses (ju siis midagi selles on), midagi saab teada ka Bora Bora elanikeks, kuigi tegemist on fiktsiooniga, loodetakse, et vaatajad pannakse ikka mõtlema selle üle. Näitas seda, et maailma on mitmekesine, on erinevaid kultuure, tol ajal see ei olnud nii iseenesestmõistetav (eksootilised inimesed on võimelised armastama ja kurvastama). Suhtumine rahasse: paljud pärismaalased/eksootilised
Filmis olid selged stereotüübid, kes head, kes halvad. Karakterid väga sügavad ja polnud mitmekesised. Filmi teemaks oli paradiis ja mis juhtub siis kui sinna tuleb ahne valge inimene. See protsess nägi sedamoodi välja ka tegelikkuses. Siin filmis on mitu tabu, nt pärlipüüdmine, mingi naise värk jne. Antakse inimesele aega mingit sündmust läbi elada, tänapäeval on kaadrite ja tegevuste vahetumine väga kiire. Seda filmi peetakse siiamaani kinoklassikasse kuuluvaks teoseks. Midagi BoraBora elanikest teada saame, ehhki on fiktiivne, paneb vaatajad mõtlema inimeste üle ja mis neist saab. Näitas, et maailm on väga mitekesine, 10 kultuure on palju ja inimesed on võimelised armastama ja kurvastama jne, mida ka meie ühiskond teeb. Sisse toodid ka raha abstraktsus, nad ei oska raha väärtustada. Antropoloogia seisukohalt on mitmed asjad
annaabi.ee 
