Maamaks Eestis on Euroopa üks kõrgeim kinnisvaraomanike osakaal. Olukord, kus umbes 80% elanikest on oma kodu omanikud, on tingitud eelkõige edukast omandireformist, eluruumide erastamisest ja madalast omandimaksu tasemest. Omandit loetakse küll üheks maksevõimelisuse indikaatoriks, kuid sellegipoolest on omandimaksude teoreetiline õigustatus vaieldav. Omandilt võetava maksu suurus ei tohi sundida maksumaksjaid maksu tasumisel oma omandist loobuma. Õigusteooria kohaselt peaks maamaks aga just soodustama maa tõhusamat kasutamist ja toimima maa müügi elavdamise vahendina. Arusaadav on säärane maks suurte tühermaade puhul, mille muidu kasutu seisimine ei too kellelegi tulu. Kodude puhul pole selline survevahend aga kuidagi põhjendatud. Kodude müügi survestamine on ühiskonna jaoks pigem negatiivse iseloomuga. Kinnisvara analüütiku Tõnu Toomparki sõnul tehti mullu 43% kinnisvaratehinguist Tallinnas ja Harjumaal. Maad soetatakse ka rannikual...
18. sajandi lõpus tehti humanistlikest kaalutlustest lähtudes selles järeleandmisi ning avahoolduse osakaal kasvas. Töömajad muutusid vaestemajadeks, kuhu tööjõulisi inimesi ei saadetud. Viimastele tuli leida tööd või anda mõõdukat rahalist abi. Selleks töötati välja tariifid, mis baseerusid kohalikul leivahinnal ja pere sissetulekul. See toi kaasa ühiskondlikule hoolekandele mineva raha vajaduse kiire suurenemise, vaestemaks kasvas kiiresti üle kinnisvaraomanike taluvuse piiri. Paljud inimesed otsustasid maa harimata jätta ainuuksi selleks, et maksust vabaneda. Asja lahendamiseks moodustati 1817. aastal parlamendikomisjon ja 1834. aastal toimus sotsiaalhoolekandesüsteemi reform. Võeti vastu nn uus vaesteseadus (Poor Law Amendment Act). Leiti, et vallad olid liiga väikesed üksused ning moodustati nende liidud, unioonid (Poor Lam Unions). Nende tööd asusid juhtima vaestemaksu maksjate valitud hooldajate komiteed (Board of Guardians)
algul jätkus massiline väljaränne Eestist Venemaale mida valitsus soodustas. Eestlaste koguarv kasvas maailmasõja eel üle 1,2 miljoni kellest Eestis elas 5/6. Põllmajanduses jätkus talumaade väljaostmine mõisatelt. 1917 oli valdavalt kogu talumaa välja ostetud. Enamus rüütlimõisatest oli baltisakslaste käes, kuid 50 neist olid omandatud ka eestlastest omanikud. Eestlaste osakaal kasvas kiiresti tööstuses ja kaubanduses ja nad saavutasid ülekaalu väikeettevõtjate ja linnade kinnisvaraomanike hulgas. See oli ka majandusliku ühistegevuse õitseaeg Eestis. Asutati piima-, masina-, karjakontroll-, ostu-, müügi-, panga-, kindlustus-, jt. ühistuid.Kogu maa kattus tiheda ühistute võrguga, nende üldarv 1917 ulatus üle 1000. Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse asutamisega pandi 1901.a. alus Eesti rahvuslikule pangandusele. Eesti pangad aitasid taludel vabaned sakslaste krediidiasutuste sõltuvusest. 1914. Oli Eesti ühispankasid u. 100.
annaabi.ee 
