Talle meeldis vahetada fookust, kasutada iroonilisis nihestusi. Tema tegelane/inimene oli ,,minade" kimp või jõujoonte ristumispunkt. Lavastuse ,,Meister ja Margarita" Woland sisaldas endas deemonlikkust ja morni suurust, veidruste ja kujumuutustega. Postmodernist tähendas talle vohavat mälu, unustamatust, pidevat laenamist arhiivides ja mittekultuurilise sfäärist. Tal olid omad põhiteemad ja kinnismotiivid, mida ta läbi lavastuste süvendas ja varieeris, tegeles suurte eksistentsitonaalsete teemadega. Tema stiihia on mäng piiride peal, mäng reaalsuse ja illusioonide piiridega. Lavastus ,,Vaimud Jannseni tänaval". Unt tegi lavastuse külalisena Pärnus. Ta ilmus proovidesse ideede ja napi tekstiga lavastus valmis koostöös näitlejatega. Mängu paigaks oli ,,leitud ruum", milleks oli Jannsenite endine kodu. Lavasusem mängis see nii kodu kui ka muuseumina
rahuldujaid- Pahed. Räägib ka armastusest, aga seoses kunstiga- Raugad. II 1940ndad nn. Vaikiv periood: Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Puskini poeemide tõlked ja "Jevgeni Onegini" eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks. III periood: Tuleb kahe jalaga maa peale, kujutab meeltega tajutavat maailma, tänulikkus, tundlikult argistest asjadest, väga vähe kuid mõjusalt lastest, elujaatus. Kinnismotiivid nt must vari. 1966 kogumik "Tähetund", 1971 kogumik "Eluhelbed" Kaks saarlast, Tulipunane vihmavari, Lähen müüjaks, Kooliminek, Kodune kirjandustund, Helde andja (gradatsioon e tõusev pinge, kordus- teistele), Hirmsa kisaga, Tuju (vastutus loomingu eest), Kuradile, Looming, Räägi tasa minuga, Võrdlus. 1986 "Korallid Emajões" . Ettevaatust, klaas, Sa hapramast hapram, Kodused arved, Kaduv käsi, Ei vaibu, Eluhelbed: Küll ma otsisin eluarvu,
kohustuse vastuolus jä ab peale patriootiline kohustus (olgugi päast mõingaid sisemisi, inimlikult mõstetavaid kõklusi), siis Gabrieli juures niisugust sisemist vastuolu peaaegu ei olegi, on ainult väised takistused, mis keelavad teda üinemast armastatud Agnesega. Ja kui Gabrieli igatsused ori lõuks tätunud, siis ei keeldu ta Agnese isa, mõsameeste pealiku Mönikhuseniga, rahva verivaenlasega viimase surivoodil leppimast ja tema õnistust, vastu võmast... Mitmesugused kirjanduslikud kinnismotiivid on siin autori viinud ideeliste vastuoksusteni. Balti-saksa mõsnikkonna rahvavaenuliku olemuse nätamise kõval leiame Bornhöe ajaloolistes jutustustes hukkamõstu ka kokkuleppepoliitikale ajaloolise .. vaenlasega. See ilmneb näteks Tambeti ja Risti Krõ oda kujudes, samuti Villu kuju mões joones. Nad on rahva laiade hulkadega võreldes eelistatud seisundis, neil on isiklik hüe esikohal ja rahva häa jäab neid võdlemisi üskõkseks. Seevastu on
annaabi.ee 
