kaubitsemiskohtadeks, sai kõige rohkemini asustatud kohtadeks. Seal oli kergem hankida tooret ja oma tooteid müüa. Suuremates linnustes töötasid oma käsitöömeistrid sepad, pottsepad, puusepad, pronksivalajad. Enamikust suurematest linnustest arenesid hiljem linnad. Käsitöö eraldus põllumajandusest ja muutus iseseisvaks majandusharuks. Tallinnas oli oma kutseühing näiteks kivi- ja kujuraiduritel, seppadel, kingseppadel, voori- ja veomeestel ning õllekandjatel. Iga tsunft tegutses põhimääruse alusel. Minu arvates pani juba see aluse tänapäeval Eesti kõige suuremate linnade arenemisele. Muistse vabadussõja käigus, nagu juba eelnevalt sai mainitud, alistati eestlased ning selle tagajärjel sunniti neid vastu võtma ristiusku. Ristiusk mõjutas eestlaste kombeid. Näiteks hakati kandma kaelas väikesi pronksristikesi ja surnud maeti alati peaga lääne poole. Minu arvamus
Meister pidi tema juurde ilmunud sellile andma kas paarinädalase töö või mingi rahasumma (tsunfti kassast) reisi jätkamiseks. Pärast 4 aastat kestnud rändamist tuli sell tagasi Tallinna, ühe aasta töötas ta endise meistri juures, jagades temaga oma uusi teadmisi. Tsunftid hindasid niiviisi omandatud kogemusi kõrgelt, kuna sellega täiustati ja arendati vastavat käsitööala, sel kombel levisid uued tooted ja nende valmistamise võtted. Kui Tallinna raad keelas 1631. aastal kingseppadel kõrge kontsaga kingade valmistamise, siis pöördusid meistrid kaebusega Toompeal asuvate võimude poole: "Kui keelust saadakse teada teistes linnades, siis hakatakse seal naerma. Rändsellid meile ei tule, tuleb raskusi tööjõuga, me ei saa uusi oskusi, tsunftile saab osaks häbi." Just sellil oli keskajal hinnatud tööoskuste edastaja osa, tema läbi sai oskustest ühine vara, mille põhjal kujunes välja oma stiil, kogu ajastu stiil
liikmetele. Linnas elavad käsitöölised ning aadlikest krundiomanikud ei tohtinud sellega tegelda. Hiljem lubas läänihärra õlut pruulida ja viina põletada ka rätsepadel. 1691. aastal oli Haapsalus 13 kaupmeeste gildi kuuluvat isikut. Teine tähtis linnakodanike majandusliku tegevuse haru oli käsitöö. 1691. aastal oli linnas u 30 käsitöölist. Käsitöölised koondusid vastavalt oma erialale tsunftidesse. Oma tsunftid olid rätsepadel, kingseppadel ja kangrutel. Teistel käsitöölistel, näiteks seppadel, tisleritel, sadulseppadel, pärlitikkijatel, klaasseppadel, habemeajajatel ja kipparitel tsunfte ei olnud, sest nende alade käsitöölisi oli linnas tsunfti loomiseks liiga vähe. Haapsalus on leidunud ka kullassepp. Haapsalu oli 17. sajandil vaene linn ning linnakodanikel polnud käsitöölistele aastaringi tööd anda. Nii leidsid enamik Haapsalu käsitöölisi tööd ka ümbruskaudsete
annaabi.ee 
