sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides. Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule "elutõdesid", nö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid asetaks ta mõnesse tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi – sedasama katuselkäiku, ujumist jne. Teoses on huvitav tähele panna, et kirjanik Eno Raua isa nimi oli Mart ning õde on Anu Raud – samu nimesid kannavad ka raamatu peategelased.
Esitusele tuli nii vanu kui ka uusi lugusid, osa neist olid tema enda kirjutatud. Kõik kolm meest olid üleni valgesse riietatud, mis oli väga efektne. Kontserdi atmosfäär oli meeldiv ning hubane. Külastajad olid valdavalt vanemad inimesed, kuid oli ka nooremaid. Alen rääkis iga loo alguses mõne huvitava loo neil ette tulnud apsakatest, aastatega saadud mälestustest ning lugude salvestamisest. Üks lugu oli veel eriti meeldejääv, kuidas nad kasutasid pillide asemel kingakarpi number nelikümmend kolm ja kohvitopse ning Veziko ütles veel lustakalt, et plaadilt lugu kuulates ei saaks iialgi aru, et kasutatud ei ole trumme. Minu lemmiklugudeks olid kindlasti "Ei ole öeldud lihtsalt tuulde", mis on Alen Veziko omalooming ning "Vala veini". Alen suutis oma muheda olekuga kõiki saalis olijaid võluda ning muuta selle õhtu meeldejäävaks. Tema laulud on väga sügavamõttelised ning hinge pugevad.
Esmapilgul oli Sipsik päris tavaline mänguasi, kuni ühel päeval hakkas ta rääkima. Sellest hetkest alates olid Anu ja Sipsik lahutamatud. Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule "elutõdesid", n-ö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid paneks ta mõnda tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi sedasama katuselkäiku, ujumist jne. -Peategelased: Anu, Mart ja Sipsik, Kõrvaltegelased: herilased, vanaema, taksojuht, tihased -Põhiteema: Sipsik satub koos Anuga kaasahaaravatesse seiklustesse; koos käiakse katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides
Igale mängijale valatakse pits viina. Algab kõige vanemast mängijast, kes võtab mündi ning lõõb selle vastu lauda ja peab saama selle topsi. Kui sai mündi topsi peab temast järgmine inimene jooma, kui münt ei tabanud topsi põhja saab temast järgmine mängija münti laua põrkega topsi visata. Vöistkonnamäng, kus pooled kummagi võistkonna liikmed seisavad ühes ruumi otsas ning ülejäänud liikmed nende vastas. Iga vöistkonna esimene liige saab kaks kaaneta kingakarpi ning mäng vöib alata. Mängija viskab ühe karbi mitte kaugele enda ette. Astudes vasaku jalaga karpi, töstab ta parema jala üles ja, hoides vasakul jalal tasakaalu, asetab teise karbi pisut kaugemale ettepoole pörandale. Nüüd astub ta parema jalaga teise karpi ning hoiab paremal jalal tasakaalu, keerates samal ajal ringi ning vöttes esimese karbi üles ja visates seda rajal pisut ettepoole. Ja nii edasi, kuni ta jöuab toa teise otsa ja annab mängu üle teisele vöistkonnaliikmele
sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides. Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule "elutõdesid", nö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid asetaks ta mõnesse tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi sedasama katuselkäiku, ujumist jne. Teoses on huvitav tähele panna, et kirjanik Eno Raua isa nimi oli Mart ning õde on Anu Raud samu nimesid kannavad ka raamatu peategelased. 3.1. Tõlkimine vene keelde Tõlkimine eesti keelest vene keelde - Gennadi Muravin. Vene raamatus, mida tõlkis G
katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides. Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule "elutõdesid", nö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid asetaks ta mõnesse tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi – sedasama katuselkäiku, ujumist jne. Õpetlikkus/ lugu: Keegi pole liiga suur, et ei võiks magada kaisuloomaga. Lugu õpetab hoolima enda ümber olevatest asjadest ja isikutest, minu arvates oli see väga armas, kuidas Anu alati Sipsiku kaasa võttis ja tema eest hoolt kandis. See, et Anu Sipsikust hoolis, tuli välja ka osas, mil Anu unustas Sipsiku taksosse- ta oli
annaabi.ee 
