Kuressaare linnuse arenguetapid Oletatakse, et praeguse Kuressaare linnuse asemel võis varem leiduda 11. sajandil ehitatud puidust kindlusrajatis. Kindlaid tõendeid selle olemasolu kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida. Kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks vastakat teooriat. Enamasti lähtutakse 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt esmalt ehitati üles linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn. Seda täiendati mõni aeg hiljem nelinurkse konvendihoonega. 1970. aastatel tehtud
Andra Suuster KURESSAARE PIISKOPLINNUS Uurimus Juhendaja: Maie Kahju Kuressaare 2009 Kuressaare piiskopilinnus on linnus, mis asub Saare maakonnas Kuressaare linna merepoolses servas. Mõningad uurijad on oletanud, et praeguse kivilinnuse asemel võis varem leiduda juba 11. sajandil ehitatud puidust kindlusrajatis. Mingeid kindlaid tõendeid selle olemasolu kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida. Tänapäevani säilinud kivilinnuse ehitusloo kohta on liikvel põhiliselt kaks, suuresti vastakat teooriat. Enamik arhitektuuriajaloolasi lähtub 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimistöid juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohtadest, mille kohaselt ehitati üles esmalt linnuse põhjapoolses nurgas asuv kaitsetorn, mida mõni aeg hiljem täiendati nelinurkse konvendihoonega. 1970
perioodil püstitati sakslaste ja taanlaste poolt Eesti ja Läti aladele. Nende üldarv ulatud 150-ni ning oluliseks ajendiks nende püstitamisel olid samuti feodaalide omavahelised vastuolud. Iseenesest mõista pidid linnused olema ka strateegilisteks punktideks sõdades naaberriikidega. Mõningad uurijad on oletanud, et praeguse kivilinnuse asemel võis varem leiduda juba 11. sajandil ehitatud puidust kindlusrajatis. Mingeid kindlaid tõendeid selle olemasolu kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida. Kuressaare Piiskopilinnus tänapäeval Ajalugu Kuressaare Piiskopilinnus püstitati Saare-Lääne piiskopi initsiatiivil, kusjuures ehitamine kestis 14. sajandi teisest poolest kuni 15. sajandi alguseni. Linnus kuulub oma tüübilt konvendihoonete hulka, mis arenes välja kastellikujulisest linnusest ning oli domineerivaks ehitustüübiks Eesti ja Läti aladel 14. sajandil
See on üks tähelepanuväärsemaid keskaja kindlusehitisi Eesti ja Läti aladel ning pakub nimetatud territooriumil erilist huvi ainukese keskaegse linnusena, mis on säilinud kõigis oma olulistes ehitusosades. Kuressaare linnus võimaldab suurepärase ülevaate saamist nii tolleaegse valitseva klassi olustikulistest tingimustest kui ka antud perioodi ehitusviisist. Mõningad uurijad on oletanud, et praeguse kivilinnuse asemel võis varem leiduda juba 11. sajandil ehitatud puidust kindlusrajatis. Mingeid kindlaid tõendeid selle olemasolu kinnituseks aga ei ole õnnestunud leida (Vaga,1957). Kuressaare linnus on Euroopa orduarhitektuurist lähtuv rangelt nelinurkse põhiplaaniga kolmekorruseline konvendihoone tüüpi ehitis, mille põhjanurgal asub võimas 7-korruseline Kaitsetorn (Sturvolt) ning idanurgal saledam ja kõrgem Vahitorn (Pikk Hermann). Hoone koosneb neljast tiivast, mille keskel asub ruudukujuline siseõu. Ainus väravaava, kust linnusesse
annaabi.ee 
