kahtlemine, s.t mõtlemine on iseendale vahetult tõsikindel ja selge asi Cogito ergo sum mõtlen, järelikult olen Kogu kahtlemise juures on tõsikindel vaid see, et ma mõtlen; et ma mõtlev asi olen (res cogitans). Seda ma tean vahetu kogemuse ehk hinge intuitsiooni ehk kõigile inimestele omase mõistuse loomuliku valguse (lumen naturale) ehk puhta selge ettekujutuse läbi. Kõik asjad on vaid pelgad ettekujutused, ent ainult see, mis on tunnetatav selge ja kindlapiirilisena, on ühtlasi tõene. Ja mis on tõene, see ka ühtlasi on olemas. "mõtlemine", "mina olen" ei tähenda, et mul on keha, vaid tähendab seda, et mõtlemisel on iseendast oma alus. Mõtlemine on midagi iseseisvat, mis millestki muust ei sõltu seega igasugune tunnetus ja teadmine on võimalik vaid eneseteadvuse tõttu ja tingimusel. SUBJEKT ------------- OBJEKT Teadvus = suhe, suunatus, intentsionaalsus ENESE-TEADVUS kui teadvuse suunatus teadvusele endale: subjektil tekib eneseteadvus.
ja dogmaatilised 22. Fundamentalisti käitumisviisid. Fundamentalistide seas on palju erinevate iseloomu omadustega inimesi, mis viitab sellele, et fundamentalism pole mitte sügavalt isiksuslik vaid pigem õpitud nähtus. Fundamentalistid käituvad järgmiselt: 1. Fundamentalistidel on vankumatud veendumused oma usulistes seisukohtades, mis puudutavad Jumalat. Jumalat ja tõde käsitletakse ühese ja kindlapiirilisena. Tõde ei muutu, teisene ega arene, tõde lihtsalt on. Inimese osaks on püüelda tõe (Jumala) tunnetamise poole. Sealjuures on fundamentalistid veendunud, et nemad on oma mõistmises jõudnud Jumalale kõige lähemale, on kõige paremini tunnetanud tõde. 2. Nende veendumused loovad neile sisemise tasakaalu ja rõõmu tunde, mida nad ei leia teadusest ega loogikast. Fundamentalistlikud uskumused võivad väljasseisjatel tunduda rigiidsete ja põhjendamatutena
ka näiteks äärmuslike usuliikumiste uurimisel, kus on tõdetud, et ühe teiste jaoks äärmusliku ja kummalises usuliikumisega võivad liituda erinevad isiksused, kellel on erinev haridustase ja sotsiaalne staatus. Fundamentalismi ja käitumise vaheliste seoste uurimine on selle probleemi lahendamisse toonud mõningat selgust: 1. Fundamentalistidel on vankumatud veendumused oma usulistes seisukohtades, mis puudutavad Jumalat. Jumalat ja tõde käsitletakse ühese ja kindlapiirilisena. Tõde ei muutu, teisene ega arene, tõde lihtsalt on. Inimese osaks on püüelda tõe (Jumala) tunnetamise poole. Sealjuures on fundamentalistid veendunud, et nemad on oma mõistmises jõudnud Jumalale kõige lähemale, on kõige paremini tunnetanud tõde. 2. Nende veendumused loovad neile sisemise tasakaalu ja rõõmu tunde, mida nad ei leia teadusest ega loogikast. Fundamentalistlikud uskumused võivad väljasseisjatel tunduda rigiidsete ja põhjendamatutena. Asjaosaliste endi jaoks on
annaabi.ee 
