kriit, malahhiit ja asuriit, kinaver, punane ja valge tina jpt. Eesti keeles on täpne värvinimetus olemas vaid kuuele värviringi värvile: sinine, punane, kollane, oranz ja lilla. Erinevatel toonide ja värvivarjundite nimetustes on aga palju variante. mõnedel värvidel on kasutusel rahvapärane nimetus, mõnel on mitu nime. Näiteks kunstnikud kasutavad traditsioonilisi värvinimetusi, mis tulenevad paikkonnast (berliinsinine, veronaroheline) või lähteainetest (koobaltsinine, kinaverpunane), rahvapärased nimetused tulenevad sarnasusest (tinahall, salatiroheline). Enamikus maailma keeltes ongi kõige vanemad sõnad must, valge ja punane. algul tähistas valge kõiki heledaid ja sooje värve, must aga tumedaid ja külmi. Siis alles tekkisid punast värvi tähistavad sõnad ja ülejäänud värvinimetused. Värvide puhul saab rääkida nii objektiivsetest omadustest kui ka subjektiivsetest omadustest: · Objektiivsed omadused on värvitoon; värvisus ehk kromaatilisus;
Punajalg-tilder Kurvitsalane Otsib toitu rohuselt rannalt ja mereveest Poegade eest hoolitseb isaslind Punajalg-tilder on umbes hakisuurune lind tiivapikusega 15...16 cm. Kehamass keskmiselt 100...140 grammi. Ebapropotsionaalselt pikkade jalgadega. Meriski Kurvitsaline Erksavärviline Kõvahäälne Otsib toiduks karpe Emalind toidab poegi Meriski pea, kael ja keha ülapool on mustad, ülejäänud keha aga valge. Suhteliselt pikk nokk on kinaverpunane, jalad punakaspruunid. Puhkesulestikus on linnul valkjas kurgualune, muidu aga suuremat vahet hundsulestiku ja puhkesulestikuga lindude vahel ei ole. Meriski kaalub keskmiselt pool kilo. Kühmnokk-luik Eestis pesitsev suurim veelind Nokal on must kühm Tugev ühtekuuluvustunne Rändlind See suur lind (kaalub kuni 12 kilo) on üleni valge, ainult kühm, alanokk ja jalad on mustad. Ülanokk on helepunane. Ujudes hoiab kaele rõngasjalt
sulestikuga rannikulind. Meriski pea, veelähedane klibu- või kael ja keha ülapool on mustad, liivarannik või siis ülejäänud keha aga valge. Suhteliselt kariloomade poolt pikk nokk on kinaverpunane, jalad kõvaks tambitud punakaspruunid. Puhkesulestikus on madalmurune rannik. linnul valkjas kurgualune Väiketüll Vihitaja häälitsused on sagedad ja Lühikeste jalgade ja võrdlemise pika Järvede ja jõgede valjud sabaga kurvitsaline
lapsikult jämedale käitumisele. Oliivitoonid tähendavad ka heldemeelsuse puudumist ja õelust. Sügav oliiviroheline, mis tundub kohati peaaegu must, on tõepoolest kadeduse roheline ning pulseerib eriti elavalt siis, kui aura omanik püüab olla valelik. Füüsilised, materiaalsed ja muud aspektid * Kinaverpunase tasakaalustatud esinemine auras näitab, et tegemist on hästi tasakaalustatud ja kahe jalaga maa peal seisva inimesega, kelle on hea kehaline vastupidavus. Kui kinaverpunane kiirgus on kadunud, ei hoia enam miski seda olendit Maa peal kinni. * Sügavpunased toonid esinevad sageli alles kujunemisjärgus noorte inimeste auras, olles saatjaks füüsilisele kasvamisele, mis on tõtt-öelda päris stressirohke, eriti murdeeas. Mõnikord on punases musti jooni, andes kokku mustjaspunase. Kuigi niisugune tendents ilmneb aeg-ajalt igas auras, on see selgemini märgatav frustratsiooni ja viha ajal ning kepikujuliste moodustistena depressiooni ajal.
Värvi nimetused Eesti keeles on täpne värvinimetus olemas vaid kuuele värviringi värvile:sinine, punane, kollane, oranz ja lilla. Erinevatel toonide ja värvivarjundite nimetustes on aga palju variante. mõnedel värvidel on kasutusel rahvapärane nimetus, mõnel on mitu nime. Näiteks kunstnikud kasutavad traditsioonilisi värvinimetusi, mis tulenevad paikkonnast (berliinsinine, veronaroheline) või lähteainetest (koobaltsinine, kinaverpunane), rahvapärased nimetused tulenevad sarnasusest (tinahall, salatiroheline). Enamikus maailma keeltes ongi kõige vanemad sõnad must, valge ja punane. algul tähistas valge kõiki heledaid ja sooje värve, must aga tumedaid ja külmi. Siis alles tekkisid punast värvi tähistavad sõnad ja ülejäänud värvinimetused. Värvi ajalugu Värv on läbi aegade olnud tähtsaks elemendiks meid ümbritseva maailma mõistmisel. Soov
annaabi.ee 
