mis on varem kujutanud endast mitut tähenduslikult lähedast sõna. Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need, tema ja nemad. 4. Analüütilisus: vormimoodustusviis, kus kasutatakse abisõnu ja mitmesõnalisi vorme, nt on tehtud, oli käinud, ei lähe, peab olema, saab minna, metsa poole, laua all. 5. Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh, ai-ai. 1) isoleerivad keeled – sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised (sõnadega väljendatakse nii leksikaalset kui ka grammatilist tähendust) ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel).
läbi ja lõhki; maa ja meri (st. väga rohkesti); nuta või naera; pidu ja pillerkaar; lõi pihuks ja põrmuks; kõige saba ja sarvedega; vandus tuld ja tõrva. Osa sõnapaaridest on nn. reduplikatiivid, mille komponendid erinevad harilikult vaid 1. silbi vokaali poolest, osa reduplikatiividest on asündeetilised (st. sidesõnatud). Enamik asündeetilisi reduplikatiive kuulub onomatopöa alale (vinta-vänta, kibinal-kabinal, tilla-lilla), mõned aga vist ka mitte (kimpsud-kompsud, risti-rästi). Eesti mõistatustes kohtab reduplikatiive lausa igal sammul, alates kõige üldtuntumaist: kapsas on lipitud ja lapitud, sibul siiruviiruline, humal keerleb ja veerleb, pea on siidikera-niidikera, suits kiigub ja liigub, leivamõhk on tehtud puust puka-paka ja sõel niinest nika-naka jne. Kuid reduplikatiivsed jm. leksikaalsed improvisatsioonid lähevad mõistatustes palju kaugemale kui tavakeeles
3) Supletiivsus: tüvede põimumine vormistikus. Ühe sõna eri vormid moodustatakse täiesti eri tüvedest, mis on varem kujutanud endast mitut tähenduslikult lähedast sõna. Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need. 4) Analüütilisus: vormimoodustusviis, kus kasutatakse abisõnu ja mitmesõnalisi vorme, nt on tehtud, oli käinud, peab olema, metsa poole, laua all. 5) Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh. Keele morfoloogilised põhitüübid - 1) isoleerivad keeled sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel)
annaabi.ee 
