aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi näitleja ja lavastaja erialal, 1970.–1993. aastani töötas Eesti Riiklikus Noorsooteatris, 1979.–1987. asutas ja tegutses aktiivselt Noorsooteatri trioga Hampelmann, 1993.-1998. oli Pärnu Endla teatrilavastaja ning 1998.–2005. vabakutseline. Ta tegid tihedat koostööd Eesti Raadio ja Eesti Televisiooniga. Raadios esines ta paljudes kuuldemängudes, avalikel üritusel ja oli aastaid "Meelejahutaja" lavastaja. Publik armastas Kilveti rahvalikke, lauludega täidetud lavastusi väga. Lavastus ’’Oh, armastus’’ ja ’’Sina kallis magus mesi’’ lõi aastateks ületamatu publikurekordi. Saare, Viidingu, Kilveti ’’Kuning herman esimene’’ ning Raimond Valgre elust jutustav ’’Saare valge tee kutse’’ ei vaja kommentaare nende jaoks, kes neid lavastusi nägid ja piletisabades seisid. Kaarel Kilvet laulis ja mängis ansamblites Leegajus ja Kukerpillid, teatriansamblites Hampelmann,
Kodanikuaktiivsus ja eufooria Kultuuritegelased poliitikas: · Paljud eelistavad minna neil aastatel poliitikasse · Loominguliste liitude ühispleenum 1.-2. apr 1988 (Allik, Mikiver, Tepandi, Sumera jt) · Sõnavabadus, võimude kritiseerimine, Vaino ja Sauli tagandamine (asemele Väljas ja Toome) · Kultuuriajakirjanduse populaarsuse kasv (Sirp, Looming, Vikerkaar). Teatrite repertuaarist: · Poliitilised teemad tulid ka teatrisse. Saare-Kilveti ,,Tartu rahu" ja Yliruusi ,,Magamistoad" Vanemuises (lavastas Kerge). Pownalli ,,Meistriklass" Noorsooteatris (lavastas Allabert) · Komöödia ja kerge meelelahutuse tulv publiku meelitamiseks (publiku hulk on märgatavalt vähenenud). Publik tegeles ühiskonnamuutmisega ja poliitiliste tegevustega. Teater pidi ka kuidagi publikut saali saama. Komöödia oli kõige parem. Mingi efekt saavutati, aga nii palju, kui vanasti oli, publikut ei saadud.
anda” –, on käibel mõnevõrra erinevad vaatenurgad: tinglikuks lõppvaatuseks ja kokkuvõtteks on ühelt poolt arvatud Rein Saluri näidendi „Külalised” lavastus Raidilt (1974 Draamateatris) (Epner 1998: 182); teisalt on uuendust määratletud aga sootuks avaramal ajalisel ja loovisikute skaalal, hõlmates protsessi Kalju Komissarovi, Merle Karusoo, Ago-Endrik Kerge ja Lembit Petersoni, samuti Ingo Normeti, Raivo Trassi ja Kaarel Kilveti, ning nimetades lõpp-punktina, mispuhul protsess on juba iseendale vastandiks pöördunud, Juhan Viidingut (Neimar 1996: 3). Nagu eespool mainitud, on oluline teadvustada seika, et alates 1960ndate lõpust võis eesti kultuuripildis ka ühe teatri-institutsiooni raamides näha kõrvuti eksisteerimas nn. peavooluteatrit ja avangardistlikke lavastusi. Modernismi jõudnud algupärane draama kerkis 1960. aastate lõpus ja 1970ndate alguses
annaabi.ee 
