putukaid jahtida, millest nad toituvad ja mida nad püüavad välkkiire keeleliigutusega. Keel võib olla sama pikk kui keha ja saba kokku ning on liimine nagu tavaline kärbsepaber. Mõnd ritsikat nähes liigub kameeleon sellele piisavalt lähedale ja tema pikk keel viskub nagu vedru suust väja. Ta püüab putuka oma koonilise keeleotsaga kinni ja sööb ära. Toit Kameeleon sööb kiile, sääski, rohutirtse, jahuusse, kilke, kärbseid, prussakaid ja muid putukaid. Elukoht Madagaskar on tõeline kameeleonite kodumaa: just sellel Aafrikast itta jääval suurel saarel elavad peaaegu pooled meile tuntud kameleoniliigid, nende seas kõige suurem (Parsoni kameeleon, kes võib olla kuni 60 cm pikk) ja kõige väiksem (mini-kääbuskameeleon, kes on vaevalt 3,5 cm pikk!). Kokku on kameeleone 85 liiki. Madagaskarilt on leitud alates 1990. aastatest umbes kümmekond uut liiki.
Seda värvirikast, lillade õitega kaetud puud on istutatud parkidesse, aedadesse ja teeäärsetesse üle kogu troopikavööndi. Mussoonmetsades kasvavad läbi kogu maapealse troopikavööndi, alates Kesk- ja Lõuna-Ameerikast kuni Kagu-Aasiani ja Põhja-Austraaliani. Aasias on need metsad koduks ninasarvikutele ja elevantidele, samuti kolmele maailma suurimale kaslasele. Teadlased ei tea täpselt, kui palju putukaid vihmametsades elab, kuid nende hulka kuulub vähemalt 5000 erinevat liiki kilke, 40 000 liiki liblikaid ja üle 100 000 erineva mardikaliigi. Viimaste hulgas on ka mõningaid putuka-maailma hiiglasi, keda iga kollektsionäär oma kogusse himustab. Kesk-Aafrikas elutsev koljatmardikas on maailma raskeim putukas, kaaludes kolm korda rohkem kui keskmine hiir. Kesk- Aafrikas elaval arlekiinsikul on ühed kõige pikemad tundlad väljasirutatutena ulatuksid need peaaegu üle kogu selle lehekülje. Selliste koletiste jälile saamine
Uurides tagasivaatavale pilgule on jutukese kompositsioonilises saamatuses huvitav seletada just eri sugemete algsegu. Vähese faabula sihiks on ja nagu ei oleks mitte ainult näidata Kilgivere kantniku joomapahesse langemist, ta perekondliku õnne lagu ja kraavi kukkumise surma. Õpetlik tendents sumbub kantniku, ta kodukondsete ja kõrtsiseltsilistegi vallalises karakteristikas, faabula juhtimine peatub meelsalt vaeserahva olustikuliste pisiasjade vahelekriipsutamises, kilke ja prussakaid unustamata. Ei puudu aga algajal ka haleduseni kaasaliigutatud meeleolude tsipakesi. Seda ebatasast tähendusliikumist väljendavad lamedavõitu kirjakeele harjumused kõrvuti värskelt rahvalikkude kõnekäändudega (näit. ,,tõmba parem pool toopi va kõrihöövelt"). Huvitavamad kõigest sellest on jutukeses laialepillatud alatoonid. Need aimavad nagu ette hilisemaid ehttammsaarelikke juhtmotiive:
annaabi.ee 
