Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud iseseisvat osa ja oli vaid lisandiks tragöödia etendusele. Tragöödia saavutas kirjandusliku arengu enne komöödiat ja oli kogu V sajandi kestel ateena draama tähtsamaks liigiks. Tragöödia. Aristoteles ("Poeetikas", 4-ndas peatükis) väidab, et "tragöödia tekkis ditürambide eeslauljaist, komöödia aga falloselaulude eeslauljaist". Ditürambideks, nagu juba mainitud, nimetati Dionysost ülistavaid kiituslaule; nende esitamisel kujunes pikapeale tavaks, et koorist eraldus eeslaulja ning laulu kandsid ette koor ja eeslaulja vaheldumisi. Nii esines juba algelisel kujul dialoog, mis on draama olulisemaks elemendiks. Aristoteles kirjutab, et tragöödia "tegi läbi palju muutusi" enne kui ta omandas lõpliku kuju. Varasemal astmel kandis ta "saatürlikku" laadi, omas lihtsat süzheed, lõbusat stiili ja rohkesti tantsulist elementi. Tõsiseks teoseks muutus ta alles pärastpoole. Tragöödia
huumor heatahtlik nali. Humoristlikes teostes muiatakse või naerdakse tegelaste käitumise, üksikute iseloomujoonte vms üle, seejuures suhtub autor tegelastesse poolehoiuga. Näiteks on huumorit kasutatanud August Kitzberg (18551927) teoses "Veli Henn" ja Oskar Luts (18871953) "Kevades". Humoristlikud tegelaskujud on Jaroslav Haseki (18831923) Svejk ja Oskar Lutsu Toots. hümn antiikkirjanduses pidulik laul, mis ülistas kangelasi või jumalaid. Hiljem hakati hümnideks nimetama kiituslaule, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid. 19. sajandil hakati hümnideks nimetama pidulikke laule, mis väljendavad ja ülistavad rahvuslikku ja riiklikku ühtsust. Näiteks: Eesti Vabariigi hümn on Johann Voldemar Jannseni (18191890) "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". I idee kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse.
Kreeka draama liigid olid tragöödia, (`sikulaul') mille sisuks oli tavaliselt müüt kangelastest või jumalatest, koos saatürdraamaga, mida saatis saatürite, Dionysose saatjate koor, ja komöödia, mis võis olla olustikuline või poliitiline. Tragöödia tekkimine on seotud ditürambiga, kusjuures tragöödia elas üle palju muutusi, enne kui omandas lõpliku kuju. Ditürambideks nimetati Dionysost ülistavaid kiituslaule; nende esitamisel kujunes pikapeale tavaks, et koorist eraldus eeslaulja ning laulu kandsid ette koor ja eeslaulja vaheldumisi. Otsustavaks pöördeks oli esimese näitleja sissetoomine ditürambi ettekandesse. See traditsioon omistatakse luuletaja Thespisele, kes lavastas esimese tragöödia Ateenas a. 534 e. Kr. Termini tragöödia tähendus polnud selge juba antiikaja teadlastele. Tragöödiad käsitlesid inimliku käitumise probleeme mütoloogiliste kangelaste saatuse põhjal. Üksikisiku
annaabi.ee 
