lihtne. VTEC mootori mõlemal võllil on kaks nukiprofiili - üks madalate ja teine kõrgemate pöörete jaoks. Kindlate pöörete juures (tavaliselt 5600 p/minutis) lükkab hüdrauliline rõhk rockerite komplektis üle nõela, mis lukustab ralliprofiiliga (kõrgete pöörete) nuki, muutes nii klappide ajastust kui ka avanemise sügavust. Mootor hingab paremini, arendab kõrgemaid pöördeid ja toodab rohkem võimsust. Lisaks veel suurepärane möiratus ning turboga sarnane tõmme kiirenduses. 1988 oli Honda standard 1.6-liitrise mootori võimsuseks 128 hj. Uus VTEC viis selle 158 hj-ni. Honda ennustas küll võimsuse ja ökonoomsuse tõusu ning pöördemomendi efekti, kuid keegi ei lootnudki, et ka töökindlus niipalju paraneb. Praeguseks on kahe ülanukkvõlliga VTEC mootoreid paigaldatud Civicutest kuni NSX-ideni. VTEC süsteem muudab mootori küll keerulisemaks, kuid vajalike lisaosade arv on
mõlemad kiirendavad 0-100km/h 7.2 sekundiga). Kuna 1.4TSI on ,,topeltlaaduri" süsteemiga (ehk mootoril on nii turbo kui kompressor(supercharger)), reageerib see üsnagi metsikult hoolimata oma väikesest töömahust ning hobuseid on tal 122. 2.0TDI on kirjeldatav kui reaalne sportauto mootor, arendades arvestatavad 140. 2.0T R, millel hobujõude lausa 200, on tugevama löögiga kui 160-hobujõuline versioon ja tõestab seda ka kiirenduses (nullist sajani 6 sekundiga ja tippkiirus 249km/h). Kvaliteet Kui olete varem olnud teistes uuemates Volkswagenites siis olete kindlasti tähele pannud juppide jagamist mudelite vahel? See tähendab seda, et kogu see kraam on töökindel ning on maitsekas. Vaid interjööri iluliistud tunduvad vahest kuidagi odavavõitu, kuid sõites on juhil tunne, et kõik on nagu üks kindel tükk, mis annab ka enesekindlust. Selline kvaliteet ümbritseb autot ka väljaspoolt, mitte vaid seest. Juhitavus
Motokross on ka väga ohtlik ja traumaderohke sport, mis on enamasti tingitud halvast füüsilisest vormist või tehnika probleemide tagajärjel kukkumisest. Eesti motospordi areng algas kohe peale teise maailmasõja lõppu. Tallinna motomehed otsisid siis oma peidetud mootorrattad välja. Kuna enamus võidusõidumasinaid olid sõjamöllus hävinud, siis tuli neid restaureerida. 1945. aastal 24. juunil peeti juba esimesed võistlused kiirenduses ja seda 1 km distantsil. Kuu aega hiljem korraldati võistlusi juba Tallinna hipodroomil ning sama aasta sügisel osalesid Eesti sõitjad Moskvas esimestel üleliidulistel võistlustel. Järgnevad aastad kulgesid Eesti motoradadel suhteliselt rahulikult ja alles 1960-aastatel hakkas suurem tegevus uuesti peale (Kaldmaa, „Krossirajal“ lk 9). 1960. aastaks oli Eesti mootorisport hoogsasti arenenud ja areng jätkus ka edaspidi.
annaabi.ee 
