❏ turvalisuse pakkumine- kaitse välismaailma ohtude eest 2. KIINDUMUSSTIILID JA NENDE KUJUNEMINE Lapsepõlves kujunevad arusaamad enda ja teiste suhete kohta; julgus armastada ja usaldada. KIINDUMUS I: kahe inimese vaheline emotsionaalne side, mis hoiab inimesi koos. Lapseea kiindumusstiili ja täiskasvanuea romantiliste suhete vahel on leitud seoseid. KIINDUMUS II: lähedusvajadus on kaasasündinud. Viis, kuidas kiindumusisik reageerib lapse püüdele otsida lähedust, määrab selle, milliseks kujuneb lapse arusaam endast jne. ❏ Turvaline kiindumus- hoolitsev ja kaitsev vanem, reageerib lapse vajadustele adekvaatselt. ❏ Tõrjuv kiindumus- vanem ignoreerib lapse füüsilise kontakti soovi ja lähedusepüüdeid. ❏ Ärev e. ambivalentne kiindumus- vanem otsib lapsega lähedust, kuid muutlikult. Lapse vajaduste suhtes ebajärjekindel. TURVALINE KIINDUMUS
Kiindumus on kahe inimese vaheline emotsionaalne side, mis hoiab inimesi koos emotsionaalselt ja füüsiliselt, toetades suhte püsimist. Briti arengupsühholoog John Bowbly uuris ema-lapse vahelist suhet ning leidis, et lähedusvajadus on kaasa sündinudning motiveerib otsima ärevuse korral kaitset olulistelt teistelt ehk inimestelt, kes on lapsele tähtsad ning kelle hinnanguga ta arvestab. Oluline roll on ka inimesel, kellesse laps on kiindunud ning viis kuidas kiindumusisik (tav.ema)reageerib lapse püüdele otsida lähedust, määrab missugune suhtumine kujuneb lapsel endasse, teistesse inimestesse ja lähedussuhtesse. See loob baasi romantilistele suhetele täiskasvanueas. Kui ema on kaitsev ja hoolitsev, kujuneb lapsel turvaline side emaga. Selline inimene kaldub täiskasvanuna ka romantilises suhtes olema turvalise kiindumusstiiliga. Tema suhtumine endasse ja teistesse on positiivne, ta tunneb end lähisuhtes kindlalt, seksuaalsuhes hästi ega karda lähedust
Üksik inimene ei pruugi olla üksildane. Üksilduse teemat arendanud psühholoog Weiss'i järgi on kahte tüüpi üksildust, mis võivad esineda koos või teineteisest sõltumatult: sotsiaalne ja emotsionaalne üksildus. Sotsiaalne üksildus kujuneb, kui puudub võimalus kuuluda sotsiaalsesse võrgustikku, mille liikmetel on samad huvid, puuduvad kaaslased igapäevasteks interaktsioonideks või pole tähenduslikke sõprussuhteid. Emotsionaalne üksildus areneb kui puudub kiindumusisik; seda kogevad inimesed peale lähedase inimese kaotust, nt. lahutus, leseks jäämine, partnerist ilma jäämine. Cacioppo jt viisid läbi uurimuse, mis näitas, et inimesed, kes on seotud üksildust tundvate inimestega, hakkavad aja jooksul samuti üksildust kogema ning seega on ka sotsiaalsel võrgustikul oma roll. Selgitusi on mitmeid (Cacioppo, 2009): - induktsioonihüpoteesi (induction) kohaselt tingib ühe isiku üksilduse tunne sama tunde tekkimise ka teises inimeses.
(Tegelikkuses ringleb suurem osa inimkäitumisest enda ja keskkonna vahelise empaatia sünkroniseerimise ümber, kuid me võtame antud peatükis tähelepanu fookusesse kiindumuse kui käitumissüsteemi just seetõttu, et kirjeldada detailselt, milline on sünkroonsusest hälbiv suhtlemine ema ja lapse vahel. Antud hetkel pole veel lihtsalt psühholoogide käsutuses parimat teooriat varase käitumusliku sünkroonsuse iseloomustamiseks.) (Liinev, 2020) Kiindumusisik, kelleks lapse esimesel kahel eluaastal on peamiselt ainuisikuliselt ema, kehastab lapse jaoks omamoodi empaatilist turvalisuse tugipunkti (secure base ing.k.) – turvalist sadamat, mille juurde tormi korral naasta, et siis taas ohu taganedes tagasi laia maailma purjetada. Kui laps tunneb ennast mingil põhjusel ohustatuna, olgu selleks siis reaalne alus või mitte, aktiveerub tema kiindumussüsteem kui erinevate psüühiliste ja
annaabi.ee 
