jõuline ja terav kui ka õrn ja südamlik. Ta on siin eksimatult naiselik nagu ennegi, ent samas lihtsam ja mitmekülgsem. . Helsingi on täna haige mu lapsepõlvejuttudes on Läänemaa aga kusagil kapillaarides kobrutab Võrumaa maastik ja see kummaline keel on mu kõrvale armas Võrtsjärve loksuvast emaüsast pressiti mind välja ühe jalaga Eesti- teisega Liivimaal kanti mind ilmale põlvkondade kaupa kiikusin keskmaa kesal kahe kase vahel ja kihutasin pruuskavas pulmarongis kirikusse ja koju pargipingil beibed lappasid annabellat seda õhukest ja libedat ajakirja mis käsib keelab ja müüb müüb lõhnaõli ilma milleta polevat kevadel lõhna müüb põsepuna ilma milleta peaks olema häbi kanda oma nooruse odavat ohakaõit mina loen meie alla kolmekümneste valgeid ja vallalisi käejooni oled tähtkujult ikkagi karu ja mina laanepüü mis peaks meid siin kinni hoidma?
60 päeva jooksul langesin ma olekusse mida ma nüüd kutsun 3D-ks - Drugs, Daring and Death (Narkootikumid, Hulljulgus ja Surm) ma jäin sinna kolmeks aastaks. Ma tarbisisin narkootikume pidevalt 24 tundi ööpäevas. Ma ei saanud kunagi kaineks. Ma läksin kirikusse ,,pilves". ma läksin tööle ,,pilves". Ma rikkusin sellega oma karjääri. Ma elasin hulljulguse piiril. Ma olin see kutt keda sa näed suusarajal kihutamas 90 miili tunnis ja tegemas trikke. Ma kihutasin autoga olles joobes sest ma olin kaotanud oma vajalikkuse tunde. Kõik minus oli kinni pitseeritud. Ma ootasin, et mult võetaks mu elu sest ma olin kaotanud elu mõtte ja tahtsin surra lepitamaks seda ühte kelle ma olin lubanud ära võtta. Peter Palmer, Healing conference, Milwaukee 1993.
"Sina tapsid ta oma sõnadega!!!! SINA!! TA OLI SU PARIM SÕBER JA SINA TEGID NII!" röökis Daavid telefoni. Ma olin meeleheitel! Sest need sõnad, mis ta ütles, pärinesid viie aasta eest Eestist. "Pa-pa-palun ära rä-ägi sellest ke-ke-kellelegi! Ma-ma pa-pa-palun si-sind!" Hakkasin ma teda kokutades paluma. Aga tema viskas toru hargile! See juhtus jälle" "Ma ei suuda seda uskuda! See on lausa kohutav!" ma halasin natuke aega, aga siis hakkas mul kiire. Ma pakkisin ruttu kohvrid ja kihutasin lennujaama. "Kunas väljub esimene lennuk Itaaliasse?" küsisin pileti kassast. "45 minuti pärast, proua. Kas te soovite osta piletit?" küsis kassapidaja. "Jah, soovin küll," vastasin kiiruga. "Ma palun teie isikuttõendavat dokumenti. Kas passi, ID-kaarti või sünnitunnistust," ladus ta mulle ette. Ma andsin talle oma passi. "Palun, siin on teie pilet. Palun pange oma kohvrid pagasi kontrolli!" Need olid viimased sõnad kassapidaja poolt ja ma olin läinud. 3 Lennuõnnetus
kuulsin kõminat; aeg-ajalt ka naeru, aga see tundus õige kaugelt kostvat. Nüüd olin parvest möödas. Tõusin üles, -- ja seal oligi Jacksoni saar, umbes kaks ja pool miili pärivett. Kohmakalt ja raskelt seisis paksu metsaga laetud saar keset jõge, suurena, tumedana ja tugevana nagu aurik ilma tuledeta. Liivaleedet saare ees polnud sugugi näha; see oli nüüd üleni vee all. Ei kestnud kaua, siis olingi seal. Kiire sõiduga kihutasin saare otsast mööda; vool oli nii tugev. Siis jõudsin vaiksesse vette ja maabusin Illinoisi-poolse külje vastas oleval kaldal. Peitsin paadi sügavasse kalda-soppi, mida ma tundsin; pidin pajuoksad laiali lükkama, et sisse pääseda. Kui paat oli kinni pandud, siis ei võinud keegi seda väljast näha. Läksin kaldast üles ja istusin puutüvele saare tipul ja vaatasin suurt jõge ja mustavaid ajupuid ning linna eemal, kolme miili kaugusel; seal vilkus kolm või neli tuld. Määratu
» Ja ise vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas . . . » «Mära seljas,» õiendas hääl kuulajate hulgast. «Ei, ma ütlen tõepoolest -- vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas ilma kartuseta kui sõjajumal Aristoteles edasi tormab . . . » «Mis sa iseendast nii palju jahvatad,» hüüti salgast vahele, «räägi, mis su isand tegi, ja torma ise, kuhu tahad.» «Oodake, eks ma ikka räägi, eks ma ikka räägi. Mina leidsin leedulased varsti üles, siis kihutasin kohe lossi tagasi ja panime väravad kinni. Peagi olid röövlid köhal ja hakkasid neid talupoegi, keda meie enam ei jõudnud sisse lasta, 41 nalja pärast maha nottima. Need vaesed inimesed olid hirmu ja ahastuse pärast kui totrad, nad ei mõistnud palvetada, sest usku neil õiguse pärast ei olegi, muudkui vandusid ja naised määgisid läbisegamini: «Oh Jeesuke! Oh sa taevane jumal! Oh pühad prohvused ja poostlid!» Mõned jooksid surmahirmus peadega otsekohe vastu müüri .. .»
annaabi.ee 
