olukorraga lepitakse. ,,Sel, mis on möödas,ära tõusta käsi./Liiga vara kaotused ja väsi/ on su pojast üle uhtunud." Olla luuletaja, polnud Jesseninile kerge. Luuletustes räägib ta sellest, et talle meeldib olla poeet ja oma rahva ja kultuuri peegel. Kuid alati ei ole kõik nii kerge ning kuulutada mõtteid luuleridades nõuab vaeva ja verd. ,,Ei poeet ole saatuse soosik./ Kord on rõõmud, siis meeletu norg./Musta konna ja valeva roosi/paariks kihlata tahtsin kord." Luuletajale on mõnikord tundunud luuletamine ka mõttetusena. Talle on tundunud oma looming rämpsuna, mida rahvas ei mõista ega vaja."Kah asja- / ihata poeedi loorbereid!/ Kas rämpsu vähe veel/ on tehtud siiamaani?" Jessenin kirjutab oma luules sellest, kui tähtis on talle kodumaa ja lähedased. Ning iga kord lahkudes sellest, mis on südamele kallis, haarab inimest igatsus ja vaev, mida teised ei mõista.
Nad olid kindlad, et ilma nendeta ei saaks hakkama ükski teine seisus. 6.6 Keisri alam - Bütsants Bütsantsi riigikeel oli kreeka keel, tänu sellele säilisid siin ka paljude antiikkreeklaste õpetused ja ideed, samuti teosed. Vaimumaailm avanes usklikule ikoonide kaudu. Ikoon kuulus igapäevaellu, nagu ka kirikusse ning mõjutas harmoonilist usuelu. Ikooni kummardamine oli üks õigeuskliku esma- seid vajadusi. Büstantsis oli kombeks lapsed kihlata väga vara ( tüdrukud 12 aastat, poisid 14 aastat). Abielulepingu sõlmimisel oli kreeka kirikus tähtis veel üks asjaolu: nõuti kinnitust, et pruut ja peigmees ei ole omavahel sugulased. Kirjandust läbib kaks lapsekuju: vallaslaps ja vaeslaps. Vallaslaps oli mõistetud ter- veks eluks vaevlema, mõnitusi ja halba kohtlemist taluma, kui ta oli madalamast seisusest. Kasvatuse eest hoolitseti võrdeliselt perekonna sotsiaalse staatusega- mida madalam
Nad olid kindlad, et ilma nendeta ei saaks hakkama ükski teine seisus. 6.6 Keisri alam - Bütsants Bütsantsi riigikeel oli kreeka keel, tänu sellele säilisid siin ka paljude antiikkreeklaste õpetused ja ideed, samuti teosed. Vaimumaailm avanes usklikule ikoonide kaudu. Ikoon kuulus igapäevaellu, nagu ka kirikusse ning mõjutas harmoonilist usuelu. Ikooni kummardamine oli üks õigeuskliku esma- seid vajadusi. Büstantsis oli kombeks lapsed kihlata väga vara ( tüdrukud 12 aastat, poisid 14 aastat). Abielulepingu sõlmimisel oli kreeka kirikus tähtis veel üks asjaolu: nõuti kinnitust, et pruut ja peigmees ei ole omavahel sugulased. Kirjandust läbib kaks lapsekuju: vallaslaps ja vaeslaps. Vallaslaps oli mõistetud ter- veks eluks vaevlema, mõnitusi ja halba kohtlemist taluma, kui ta oli madalamast seisusest. Kasvatuse eest hoolitseti võrdeliselt perekonna sotsiaalse staatusega- mida madalam
armastavat naist97 . Raamatukogus tuleb talle meelde noor naine, keda ta oli mõni aeg tagasi linnas näinud. Akün sõidab paariks päevaks Taragaj külla, vanaisa Boloti juurde. Maal näeb ta sama tüdrukut, keda linnaski, algul surnuaias, hiljem hipodroomil. Tüdruk ostubki ühe tema küla mehe, Dzapari tütreks, kes on õppinud Peterburiks baleriiniks ja töötas nüüd ühes Frunze teatris. Dzapar oli juba ammu arvanud, et Kende õnn on ette määratud ja oli tahtnud teda Aküniga kihlata. Ent Aküni vanaisa naine Bolot polnud nõus olnud. Kui Akün ja Kende sõitsid bussiga tagasi linna, istusid nad juba kõrvuti istmeil. Akün oli leidnud nii maali armastava naise prototüübi kui ka võimaliku abikaasa. Bolot. Meenutas, kuidas üks tema poegadest, Satar oli abiellunud vastu tema tahtmist98, kuidas tema tervis oli pärast seda halvenenud niivõrd, et ta ei saanud enam endist ametit pidada 99, kuidas Sataril
annaabi.ee 
