turvalised ja piisavalt tugevad. Suured muutused toimusid ka bensiini- ja diiselmootori kasutuselevõtuga, peale mida leiutati ka esimene auto. Inimese jaoks tähendas transpordi areng palju uusi töökohti näiteks raudtee-ehituses või siis reisivõimalust erinevatesse maadesse. Ühiskonnas toimus aga ümberkihistumine, enamiku rahvastikust moodustasid nüüd vabrikutöölised kui kõige vaesemad, kes tööstuse arenedes omakorda kihistusid, sest tekkisid oskustöölised, kes said kõrgemat palka. Kodanluse moodustasid haritlased. Kuna enamus inimesed olid kolinud linna, oli maarahvastik vähenenud. Linnade kiire kasv tõi omakorda kaasa aga mitmeid probleeme ühiskonnas. Inimestel puudus tihti kindel elupaik, linnas olid olmeprobleemid ning transport oli lihtinimesele liiga kallis. Inimestel, kellel oli eelnevalt kindel ja korras kodu, pidid nüüd ümber harjuma.
Ühiskond on varaliselt kihistunud. Ühiskond on organiseeritud mistõttu on välja kujunenud riikluse alged. Väga oluline tunnusjoon on ka kirja olemasolu, mis võimaldas riikliku korralduse. Viimaseks tunnusjooneks on see, et kindlustatus toiduga lõi eeldused mitmekesiseks vaimseteks tegevusteks, mis omakorda rikastus tänu kirja olemasolule. Algselt valitses põlluharijate ja viljakasvatejate kogukondades enam-vähem võrdsus, kuid arengu käigus kihistusid ühiskonnad nii varaliselt, kui ka ühiskondlikult positsioonilt. Tänu arheoloogilistele materjalidele nagu ülikute matusepaigad ja suured ehitised, teame, et elati varasemast suuremates ja jõukamates asulates kitsa ülemkihi juhtimise all. Etnoloogia andmetest võime järeldada, et ülemkihi moodustasid rikkamad perekonnad ning nende hulgast kerkis esile pealik. Ülemkihi ülesandeks oli korraldada ühiskonna elu. Nemad koondasid inimesi sõjakäikudeks, ehitustöödeks, pidutusteks ja
valdkonnas. Majandus arenes uusi teid pidi, rahvaarv kasvas kuni 1991. a., kuigi 1988. a. hakkas sündide arv langema, surma-juhtumite arv aga suurenema. Nii muutuski loomulik iive 1991. a. juba negatiivseks. Alates 1990. a. viimasest veerandist kasvasid palgad jõudsalt, keskmine palk suurenes 1992. a. üle nelja korra, miinimumpalk üle seitsme korra. Kuid elu kallines veel kiiremini ning võidujooksus hindadega pidid palgad pidevalt tunnistama allajäämist. Töötajad kihistusid sissetulekute alusel, suurenesid elatustaseme 11 vahed, tekkis hirm meie jaoks uudse nähtuse - tööpuuduse - ees ja üha rohkem inimesi muretses oma toimetuleku pärast (Vare., Taliga 2002: 4). Ametiühingud otsisid kujunemisjärgus demokraatlikus ühiskonnas oma kohta, öeldes lahti jagaja osast ning püüdes sisse elada uude rolli, aidates kaasa demokraatlike
annaabi.ee 
