Käsitöölistest kuulusid sinna kullassepad. Mustpeade Vennaskond- Vallaliste kaupmeeste ja kaupmehesellide ühendus. Kui mustpea abiellus, sai tast Suurgildi liige. Hansa Liit- Põhja-Saksa ja Läänemere kaupmeeste ning kaubalinnade liit ehk kaubanduslik ja poliitiline liit. Juhtlinnaks oli Lübeck. Eesti linnadest kuulusid Tallinn, Tartu, Viljandi ja Uus-Pärnu. kirikukihelkond- Territoriaalne kogudus, mida teenisid koguduspreestrid. Igal kihelkonnakirikul oli oma kaitsepühak. toomkapiitel- Kõrgem vaimulike (reeglina 12 toomhärrat) kolleegium, mis tegutses toomkiriku juures. Kapiitli eesotsas oli praost, kes juhatas kapiitli istungeid. Jumalateenistuste korda ja üldist distsipliini jälgis dekaan. Toomkapiitli olulisimaks eesõiguseks oli piiskopi valimine. kerjusmungad- Katoliku mungaordude liikmed, kelle kloostreil puudub varandus, elavad annetustest. Põhitegevuseks jutlustamine ja rahva vaimulik hooldamine.
kohalikud aadliperekondade pojad, kui nende isikut vääristas ülikooliharidus. Toomhärrad moodustasid koos piiskoppidega keskaegse Liivimaa haridusliku eliidi, kunad nad olid õppinud ülikoolides, ja see polnud sugugi tavaline. Toomkiriku juures toomkool, juhatas toomhärra- skolastik. Piiskopkonnad jagunesid kirikukihelkondadeks ehk territoriaalseteks kogudeks, mida teenisid kogudusepreestrid. Igal kihelkonnakirikul kaitsepühak. Keskajal Eestis ei osanud rahvas peamiselt lugeda ega kirjutada. Sellegipoolest käidi kirikus ning neil oli usk. Kirikutes oli ladina keelsed palvused, vähesel määral rahvakeelsed. Lisaks kristlaste Jumalale, austati väiksemaid jumalusi ja haldjaid. Nende kõrvale tõusid kristilikud pühakud, kellele ilmselt kanti üle muinasusundi jumaluste omadusi. Katoliiklikus usus oodati pühakutelt samasugust abi, nagu oli harjutud ootama haldjailt.
2) Vana-Liivimaa kiriklik korraldus. Ordud ja kloostrid (Õ lk 75-78) Liivimaa kiriklik keskus oli Riia. Luteri usk, üpris tagasihoidlik kirik. Piiskopkondade keskusteks olid toomkirikud – piiskoplik peakirik, mille juures asus toomkapiitel. Jutlustusi pidasid toomhärrad, kes moodustasid toomkapiitli – vaimulike nõukogu kiriku juures. Toomkapiitlitel majandas end ise. Piiskopkonnad jagunesid kirikukihelkondadeks, igal kihelkonnakirikul oli oma kaitsepühak. Jumalateenistusi ehk missasid peeti ladina keeles, kuid olid ka rahvakeelsed jutlused. Ordu ja piiskoppide lakkamatu võimuvõitlus, 15. saj üldkiriklikud reformipüüdlused. Koos ristiusuga tulid ka tsistertslased. Rajasid oma kloostrid Padisele ja Tartu lähistele. Algselt olid neil omad põllud ja elatasid endid ise, aga kui vasallid hakkasid
oskab halvasti. Raske hinnata, kas enamus oskas, ja need kes ei osanud, pandi kirja. Kaarma kihelkonnas 1522 ei olnud talupojad preestriga rahul ja nad esitasid terve rea kaebusi - preester läks taudi ajal linna, nii jäid surnud matmata, ta võttis pihile pääsemise eest liiga palju raha. Ta on omastanud kiriku väärtasju, omastanud kirikukella helistamise tasusi. 1522 kõrvalkihelkonna preestri kohta kaebusi ei olnud - see näitab, et Kaarma kihelkonnas oli kihelkonnakirikul tähtis koht. Just Saare-Lääne piiskopkonnaga seoses on söilinud esimesed säilinud eestikeelsed tekstid - 3 põhilise palve eestikeelsed tõlked. Tähelepanuväärne on, et need palved on kirjutatud vakuraamatu lõppu (talupoegade kohustuste ja võlgade register). ajalookirjandus on nende tõlgete kirjapanemist seostatud kahe Kullamaa preestriga: Johannes Lelow ja tema järglase Konrad Gulerth - 1524-1532? Eestikeelsed tekstid on vigased - nende kirjapanekul on tehtud vigu,
annaabi.ee 
