kunagi ühtegi lindu. Alcatrazil ei hukatud kunagi kedagi, sinna ei jäädud tavaliselt ka eluks ajaks, vaid 810 aastaks seniks, kuni ka kõige kangekaelsemad asukad leebusid. Tasapisi haarab rohelus ja linnuriik enda valdusesse selle osa saarest, mida ei hoita turistidele vaatamiseks. Ülejäänu on elamus. Liis Vaher 2.1 Alcatrazi külastamine Laevad Alcatrazile väljuvad kailt number 41 San Francisco turistidest kihavas sadamakvartalis. Blue & Gold Fleet on ainus, kelle laevad tohivad saarel maabuda, tunniseid reise ümber saare ja Golden Gate'i silla alt läbi pakuvad sadamas ka paljud teised. Edasi-tagasipilet maksab 16 dollarit ning selles sisaldub ka elektroonilise ekskursioonijuhi kasutamine vanglahoones. Iga aasta külastab saart miljon turisti. Hooajal võib juhtuda, et Alcatrazile pääsemiseks tuleb pilet broneerida kuni nädal varem. ( Palm 2005 ) Liis Vaher
kõige iseseisvam. Maal teeb läbi keeruka arenemisprotsessi, mille tulemusena saavutatakse inimese, looduse ja esemete tõetruu kujutamine. Selle eelduseks oli tähelepaneli looduse jälgimine ning matemaatika, perspektiiviseaduste ja anatoomia uurimine. Maaliteosed olid loodud põhiliselt fresko- ja temperatehnikas. 4.2. Kunstniku amet renessansiajastul Kunstniku elukutse oli renessansiajastul palju avaram kui tänapäeval. Kunstnikud õppisid oma oskusi elust kihavas töökojas, mida juhatav meister hankis tellimusi. Nad jahvatasid värve, kruntisid maalitahvleid, kandsid taiestele peale õhukest lehtkulda ja omandasid terve rea erinevaid tehnikaid. Nõutavad tööd küündisid altaritest ja suurtest seinamaalidest kirikute, raekodade ja paleede tarbeks kuni väikeste pühapiltide, esindusportreede (sageli määratud diplomaatide kingituseks), värvitud mööbli, peokaunistuste, raamatukaante ja lavakujundusteni
lombakaid, ühekäelisi ja ühesilmalisi, pidalitõbiseid täis haavu; neid ilmus majadest, ligiolevaist tänavaist, keldriaukudest, kõik nad ulgusid, möirgasid, kiunusid, kõik nad lonkasid, kom-berdasid, tormasid valguse poole, kõik nad püherdasid poris nagu teod pärast vihma. Gringoire, kellel kolm jälgijat ikka veel kannul olid ja kes ei teadnud, millega kõik lõpeb, tegi hirmuga endale teiste seas teed, mööda minnes lombakaist, üle hüpates jalutuist, takerdudes selles kihavas santide pesas nagu inglise kapteni laev krabide parves. Ta mõtles juba tagasi pöörduda, aga oli liiga hilja. Kogu see leegion oli tema taha koondunud ja kolm kerjust pidasid teda kinni. Ta jätkas oma teed selle peale-vajuva laine, hirmu ja meelesegaduse sunnil, mille tõttu kõik tundus koleda unenäona. Lõpuks jõudis ta tänava lõppu, kus talle avanes määratu suur plats tuhandete vilkuvate tulukestega ebamäärases ööudus. Gringoire tormas sinna, lootes kiire jooksuga vabaneda