Talupojad ei jäänud siiski täiesti ilma õigusteta. Mõisnik võis küll omal tahtel talupoega peksta, kuid makse ja koormisi tõsta ei saanud, siis võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata. Põhimõtteliselt oli võimalik oma häda kurta isegi kuninga enda ees. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Vene ajal Kasvasid koormised, võrreldes Rootsi ajaga. Raskeim oli abitegu, mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele. Talupoegadel puudusid sisuliselt õigused. Raskem oli siiski talupoegadel Vene ajal. Rootsi ajal oli mõisnikel kadukariõigus, nad võisid talupoegi füüsiliselt peksta, aga maksude ja koormiste suurendamise õigust neil ei olnud. Rootsi valitsus andis talurahva kaitseks välja määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta. Vene ajal olid mõisnikel samad õigused ja kohustused.
päärdudes kaebustega mõisnike peale Peterburi võimude poole Riigivõim tugines aga rüütelkondade seisukohavõttudele Ajalookirjanduses on omistatud suur tähtsust nn. Roseni deklaratsioonile(1739a.). See oli Liivimaa rüütelkonna vastus riigiasutuse järelepärimisele talurahva õigusliku olikorra kohta seoses Vohnja möldri Jaani kaebusega mõisniku omavoli pärast Pärast Põhjasõda oli talupoegade kasutuses rohkem maad Kasvasid koormused, eriti tegu Raskeim oli abitegu, mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele 18.saj. Viimasel kolmandikul arendasid mõisnikud, kellele kuulus viinapõletamise ja kõrtsipidamise õigus, tervailjast viinaajamist ning müüsid viina Vene turul oma mõisade kõrtsides Kehtis piiramatu kodukariõigus Üha rohkem karistati teotöölisi ihunuhtlusega Mõisakoormistele lisandusid 18.saj. Lõpul riiklikud kohustused, nende kehtestamine tähendas Balti erikorra kaotamise algust 1781 korraldati Eesti ala esimene hingeloendus
Roseni deklaratsioon pole seadusandlik akt, kuid sellest ilmneb rüütelkonna kindel vastuseis oma privileegide igasugusele piiramisele. Arvatakse, et 18. sajandi keskpaigaks saavutas Eesti rahvaarv taas Suure Nälja eelse taseme (350 000) ning 1780. aastaks oli see juba 490 000, sellest 3–4% sakslasi. Pärast Põhjasõda oli talupoegade kasutuses rohkem maad. Kasvasid koormised, eriti tegu (19. sajandi alguseks umbes 85% koormiste väärtusest). Raskeim oli abitegu, mida nõuti kibedaimal tööajal vastavalt mõisa vajadustele. 18. sajandi viimasel kolmandikul arendasid mõisnikud, kellele kuulus viinapõletamise ja kõrtsipidamise õigus, teraviljast viinaajamist ning müüsid viina Vene turul ja oma mõisade kõrtsides. Praagaga nuumati Peterburi turu tarbeks härgi. Kehtis piiramatu kodukariõigus, üha rohkem karistati teotöölisi ihunuhtlusega. Talupoeg elas rehielamus, tema kodune vara ja tööriistad olid puust, kodus tehtud, rauda kasutati vähe
annaabi.ee 
