Erinevate riikide laevadel võib kohata erinevate nimega ankruid: Byers, Baldt (USA Navy), Ansaldo (Itaalia), Danforth (USA), Northill (Ingl.), Hein (Saksa.) jne. On veel palju erinevaid ankru tüüpe (Flipper Delta jt.) eriülesannetega laevadele ja ujuvobjektidele ujuvdokid, naftapuurtornid, nav. märgid jne. 9 Ankruketi pikkus on 200 300 m ja koosneb umbes 25 m pikkustest osadest, mida nimetatakse seekliteks. Ketiseekel koosneb tavalistest või tugevdatud ovaalsetest lülidest. Tugevdatud lülil on tugi või kontraforss, seda kindlasti juhul, kui ketilüli kaliiber (ristlõike läbimõõt mm) on 15 mm ja rohkem. Seeklid ühendatakse omavahel lahtivõetava ühenduslüliga. Neid ühenduslülisid kutsutakse leiutajate nimede järgi Kenter, Boldt, Neko jt. Ankruketi lubatud kulumisprotsent on kuni 10%. Ankru ja keti vahel on pöörellüli, mis väldib keti keerdumist. Kett
ohtlikust kohast lõuna poole, st, et laev peab Oc-varjutav; Iso- võrdfaasne; Fl- plinkiv; Q- koosneb umbes 25 meetri pikkustest osadest, need jätma endast põhja poole; süüdi sage plinkiv; LFl; pikk plinkiv; IQ katkev sage mida nimetatakse seekliteks. Ketiseekel hoiatusmärgid, mis pannakse välja ohtlikust plinkiv; VQ ülisage plinkiv; IVQ- katkev koosneb tavalistest või tugevdatud ovaalsetest kohast põhja poole, peab laev jätma lõuna H lülidest. Tugevdatud lülil on tugu või
seadmega ankrut vette lasta ja välja tõmmata. Koosneb ketiseeklitest: ankrupoolsest ankruseeklist, paaritu arvu lülidega vaheseeklitest ja lõpuseeklist, mis lõpeb ketihalsiga. Ankru ja ankruseekli ühenduskohas peab olema pöörel, vältimaks keerdumist. Ketiseeklid koosnevad tavalistest või tugevdatud ovaalsetest lülidest, omavahel ühendatakse need ühendusseekli või –lüliga. Ühendusseekli kasutamisel peab ketiseekel lõppema suurema läbimõõduga ja ilma toeta lõpulüliga. Ankruketti iseloomustab tema kaliiber- ketilüli ristlõike läbimõõt mm- tes. See sõltub laeva suurusest ja otstarbest. Ketilülil, mille kaliiber on suurem kui 15 mm, peab keskel olema tugi ehk kontraforss. Kui ankrupelil pole ketilugejat, tuleb ankrukett markeerida, et oleks võimalik pidada arvestus vette lastud ankruketi üle. Markeerimise viise on mitmeid. Nt esimese seekli viimane toega
ankruketid, pidurid ankrukettide kinnitamiseks, ketikastid, ankru- ja ketiklüüsid ning juhtpult. Laeva sõidu ajal on ankrud tõmmatud ankruklüüsi. Ankru allalaskmiseks lahutatakse ketitrummel võllist ja tema pöörlemist aeglustatakse lintpiduriga. Ankrupeli peab suutma hiivata üheaegselt kaht ankrut 50 m sügavuselt, kiirusega 8m/min. Ankruketi pikkus on 200 kuni 300 m ja koosneb umbes 25 m pikkustest osadest , mida nim. seekliteks. Ketiseekel koosneb tavalistest või tugevdatud ovaalsetest lülidest. Tugevdatud lülil on tugi või kontraforss. Seeklid ühendatakse omavahel lahtivõetava ühenduslüliga. Neid ühenduslülisid kutsutakse leiutajate nimede järgi. Ankru ja keti vahel on pöörellüli, mis väldib keti keerdumist. Kett kinnitatakse ankru külge ankruseekliga. Ankruketi teine ots kinnitatakse ketihalsiga ketikasti lae külge, mida on võimalik avada tekilt avarii korral.
annaabi.ee 
