nt ollive "(nad) olid", küdzättem "küpsetama", iluzepp "ilusama(d). See muutus haarab kõiki sõnu ja põhjustabki Mulgi keele nn heleduse. Muutuse äärealadel Tarvastus ja piiratult ka Paistus ilmneb mõnes vormirühmas ka vastupidist järgsilpide muutust e > a, nt obeza "hobuse(d)", sädema "sädeme(d)". · A, ä > e, algpõhjuseks on madalate vokaalide a ja ä redutseerimine (vähendamine, kahandamine) keskvokaalideks , mis hiljem on sageli asendatud e-ga. See rõhutute silpide muutus on iseloomulik keeltele, kus on tugev tsentraliseeriv (keskkohta koonduv) sõnarõhk koos rõhutute silpide vaeghääldusega, nagu ongi Mulgis. Kõigepealt nõrgalt hääldatud silpides vokaalid lühenevad ja redutseeruvad. Lõpuks võivad aga hoopis kaduda. See viib meid Mulgi häälduse järgmise erijoone juurde. · Mulgi murre on ilmselt kõige kulunum eesti murrete hulgas. Mulgimurrakutes
opositsioon ehk võimalus muuta tähendusi, kui neid omavahel asendada. Helilisusopositsioon on nähtus, kus lähedasi foneeme eristab helilisuse olemasolu või puudumine: näiteks foneemid /.../ /.../. Leidub keeli, nagu nt eesti keel, kus see fonoloogiline opositsioonitüüp ei leia kasutamist. Vokaalimoodustuse põhialuseks on keele horisontaal- ja vertikaal-suunalised liikumised. Esimese põhjal liigitatakse häälikud ees-, taga- ja keskvokaalideks. Keeleselja kõrguse järgi eristatakse madalaid, kõrgeid ja keskkõrgeid vokaale. Eri keeltes leidub huulvokaale kõige sagedamini kõrgete ja keskkõrgete taga-vokaalide hulgas. Labialiseeritud eesvokaale kasutavad näiteks eesti, ... ja ... keel (nimetage vähemalt 3). Tüüpilised keskvokaalid on vene [ ] ja inglise [] (rõhutu silbi e). Kõnetegevuse sidusa iseloomu tõttu avalduvad naaberhäälikute olulised tunnused tihti
Skeem 6: kardinaalvokaalid ehk Jonesi trapets (võrdluseks eesti vokaalid kursiivis). Kardinaalvokaalideks nimetatakse tinglikke täishäälikumalle, mida saab hääldada suuõõne ruumivõimaluste piiridel (skeemil punktid trapetsi kummalgi küljel). Tegelikult kasutavad maailma keeled kogu ala, mis mahub selle kujundi sisse: häälikute põhihulk jaotub ette-taha (skeemil vasak ja parem väli), kuid ka keskele olev kolmnurk ei jää tühjaks seal moodustuvaid nimetatakse keskvokaalideks (nt [] ehk vene ). Keeli, mis kasutavad viimaseid, pole vähe (meil tuntumatest ka rootsi, samuti inglise, saksa, prantsuse). Tavalisim keskvokaal on neis keeltes nn svaahäälik [ ] (rõhutu silbi redutseerunud e). Huulvokaalidest (labiaalvokaalidest) on enamikus keeltes tagavokaalid o, u. Labialiseeritud eesvokaalid on haruldasemad: peale eesti ö, ü veel nt saksa, prantsuse ja rootsi keeles tavalised [ø],
annaabi.ee 
