1660, 1695, 1728). 3.Nöörkeraamika 3.1.Nöörkeraamika kultuur Hilisneoliitikumis ilmusid kogu Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopasse uued arheoloogilised kultuurid, mida keraamika järgi nimetatakse nöörkeraamika kultuurideks või lihvitud kivikirveste järgi sõjakirveste või venekirveste kultuurideks. Nöörkeraamika kultuuride ala ulatus Reinist Volgani ning Skandinaavia lõunaosast Alpideni Lääne-Euroopas ja Dnepri keskjooksuni Ida-Euroopas. Sellel alal eristatakse üle paarikümne sarnaste kiviesemete, keraamika ja matmiskommetega kultuuri. Eestis võib nöörkeraamika kultuuri algusajaks pidada umbes aastat 3000 e.Kr. või sajand-paar varasemat aega. Kammkeraamika kultuuri kõrvale ilmunud nöörkeraamika kultuur erines esimesest märgatavalt nii asustusviisi, matmiskombestiku, valmistavate esemete kui majandusviisi poolest. nöörkeraamika ja venekirved 3.2.Nöörkeraamika asuala
aastatuhandel enne meie ajaarvamist või , hilisel kiviajal. Tüüpilised nöörkeraamikaesemed on väikesed lameda põhja ja S-kujulise seinaprofiiliga anumad, aga esineb suuremaidki, isegi amforakujulisi nõusid. Nöörkeraamika on iseloomulik hõimudele, kes kasutasid silmaga kirveid, eriti venekirveid Selliseid arheoloogilisi kultuure nimetatakse nii nöörkeraamika kultuuriks kui venekirvekultuuriks. See kultuur hõlmas suure ala Hollandist läänes kuni Volga keskjooksuni idas ja Baierist lõunas kuni Lõuna-Soomeni põhjas. Varbola linnus- On arvatud, et Varbola linnus oli Jüriöö ülestõusu ajal üks kahest Harju ülestõusnute linnusest, kus end 1343. aasta sügisel kaitsti ja mis lõpuks vallutati. Kammkeraamika- mida iseloomustasid esemetele kammtempliga tekitatud piklikud täkked. Selle keraamikaliigi järgi on nimetatud arheoloogiline kultuur: kammkeraamika kultuuri. Eesti alale jõudis kammkeraamika neoliitikumi lõpus ehk III aastatuhandel eKr
Zoogeograafiline ja ökoloogiline uurimus", mille kaitsmise järel TRÜ õpetatud nõukogu ees anti Eerik Kumarile 1949. aasta jaanipäeval bioloogiateaduste kandidaadi kraad [9]. 9 Eestis on jäälind lokaalse levikuga haudelind. Eerik Kumari sedastas meil kolm põhilist jäälinnu pesitsuspiirkonda: Kagu-Eesti (Ahja, Võhandu ja Piusa jõgikond), Põhja-Eesti ja Pärnu jõgikond kuni selle keskjooksuni. Vähem arvukatest pesitsusaladest on ta maininud Õhne ja Koiva jõgikonda. Alates 1930. aastatest on liik oma asurkonda üha tihendanud ja aina uusi paiku asustanud, hoolimata igal kümnendil olnud ühest või paarist karmist talvest [9]. Selle kirjutise autoril oli kasutada Eerik Kumari linnuandmete kartoteegi plokk jäälinnu andmetega Eestist jään oma õpetajale, kes mind 35 aastat juhendas ja suunas, postuumselt ka selle eest tänu võlgu.
Venekirveid Soomest leitud u 900. Ka Soomes arenesid välja oma kohalikud kirvetüübid. Väikeseid lamedapõhjalised nõud, vaid ülemises osas kaunistatud. Siingi peamiselt nöörijäljed, ornament valdavalt nõu ülaosas. Kultuuri elanikud tegelesid tõenäoliselt maaviljeluse ja karjakasvatusega. Fatjanovo kultuur levis 32002300 eKr Ülem- ja Kesk-Volgal nöörkeraamika kõige idapoolsem rühm. Ulatus Pihkva järvest läänes Volga keskjooksuni idas, põhja pool ulatus kuni Volga ülemjooksuni. Fatjanovo on asulakoht Jaroslavli lähedal, kuid üldiselt asulakohti siin v vähe. Mitmed neist vähestest asulakohtadest olid mingil määral kindlustatud. Peamine elatusala karjakasvatus (sead). Põhiliselt matmispaigad. Maeti külili, kõverdatud põlvedega. Panusteks kirved, ehted, mõnikord Kesk-Euroopa päritolu metallesemed. 32002300 eKr levis Kesk-Dnepril oma lokaalne nöörkeraamika kultuur Kesk-Dnepri kultuuri nime all
annaabi.ee 
