Ajalugu ei ole määratud tähendusega objektiivsete faktide kogum, on tekst, mida tõlgendatakse; iga teksti võib vaadelda kui kui minigsuguse ajastu ideoloogia poolt vormitud kultuuriliste konstruktsioonide väljendust. Uushistoritsistid nägid selget suhet kirjandustekstide ja ühiskonnas valitsevate hoiakute ja võimustruktuuride vahel. Millele nad eriti tähelepanu pöörasid? Mõned uushistoritsistid pööravad tähelepanu kaanonile, keskestele kirjandusteostele: mitte seepärast, et neile oleks omane universaalne esteetiline väärtus, vaid seepärast, et iga ajastu on neid oma huvide ja väärtuste seisukohast. 21. Soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses toetub feminislikule arusaamale ühiskonnas ja kultuuris valistevatest soohierarhiatest. Miks on oluline niisugust arusaama kanda üle kirjanduse analüüsi, ehk teisisõnu, kuidas on kirjandus seotud niisuguse väitega?
Kirjandusteost ie saa hinnata kunstilise taseme ajatute/universaalsete kriteeriumite järgi Kirjandusteos on üht tüüpi tekst paljude teiste tekstide hulgas (religioossed, teaduslikud, filosoofiliseds, juriidilised jne), mis on loodud mingi ajastu (aeg ja koht) spetsiifiliste tingimuste poolt. Kirjandustekstides hulk erinevaid vastuolulisi hääli, peegeldavad ajastu dominantseid ja marginaalseid (allsurutudu) diskursusi. Mõned uushistoritsistid pööravad tähelepanu kaanonile, keskestele kirjandusteostele: mitte seepärast, et neile oleks omane universaalne esteetiline väärtus, vaid seepärast, et iga ajastu on neid oma huvide ja väärtuste seisukohast. II) ajalugu ei ole homogeenne ja stabiilne faktide ja sündmuste kogum või muster, mida kirjandus reflekteerib Kirjandustekst paigutub oma konteksti (embedded), on pidevas suhtes ajastu institutsioonide, uskumuste, võimusuhete, praktikate jne. Võrgustikuga, mis koos võetuna moodustava ajaloo.
Kirjandusteos on üht tüüpi tekst paljude teiste tekstide hulgas (religioossed, teaduslikud, filosoofiliseds, juriidilised jne), mis on loodud mingi ajastu (aeg ja koht) spetsiifiliste tingimuste poolt. Kirjandustekstides hulk erinevaid vastuolulisi hääli, peegeldavad ajastu dominantseid ja marginaalseid (allsurutudu) diskursusi. Mõned uushistoritsistid pööravad tähelepanu kaanonile, keskestele kirjandusteostele: mitte seepärast, et neile oleks omane universaalne esteetiline väärtus, vaid seepärast, et iga ajastu on neid oma huvide ja väärtuste seisukohast. II) ajalugu ei ole homogeenne ja stabiilne faktide ja sündmuste kogum või muster, mida kirjandus reflekteerib Kirjandustekst paigutub oma konteksti (embedded), on pidevas suhtes ajastu institutsioonide, uskumuste, võimusuhete, praktikate jne. Võrgustikuga, mis koos võetuna moodustava ajaloo.
annaabi.ee 
