) ja teiste institutsioonide dokumente, alates 18. sajandist kuni 1944. aastani. 1951. aastal tõusis päevakorda Tallinna arhiivi reorganiseerimine Nõukogude Liidus kehtiva arhiivinduse korralduse vaimus, mille kohaselt linna- ja rajooniarhiivid pidid vastu võtma ning säilitama vaid nö Nõukogude- perioodi arhivaale. Selle põhimõtte rakendamine oleks tähendanud kõigi enne 1944./1945. aastat tekkinud dokumentide üleandmist Tallinna Linnaarhiivist Tartusse Riiklikku Ajaloo Keskarhiivi. Erinevalt Pärnust ja Narvast õnnestus aga Tallinna ajalooliste kogude terviklikkus siiski säilitada. 1950. - 60. aastate Eesti NSV arhiivindust käsitlevad õigusaktid aktsepteerisid edaspidi Tallinna Linna ja Harju Rajooni Riikliku Arhiivi kogude koosseisu erandlikkust teiste linna- ja rajooniarhiividega võrreldes. 1960. aastail hakati arhiivi vastu võtma ka tegutsevate asutuste arhivaale. Alates 1963. aastast, kui
arhiivi ruumides Toompeal. Riigiarhiivi esmaseks ülesandeks oli koguda kokku üle riigi järelvalveta laiali asuvad dokumendid ja võtta vastu Venemaalt re-evakueeritud arhivaalid. Riigikogu poolt kinnitatud põhimääruse järgi pidi Riigiarhiiv juhtima ametiasutuste registratuuride ja arhiivide korraldamist, vastu võtma riigiasutustest üle viie aasta vanuseid arhivaale, neid korraldama ja viisteist aastat säilitama ning siis üle andma Riigi Keskarhiivi. Saksa okupatsiooni ajal nimetati arhiiv Eesti Omavalitsuse Tallinna Keskarhiiviks. Märtsipommitamise ajal hävis Maneezi tänava hoone. Seoses Eesti taasiseseisvusega 1991. aastal ja sellega kaasnenud reformidega kasvas märkimisväärselt Riigiarhiivi poolt väljastatud omandi- ja sotsiaalõiguslike teatiste arv. Arhiivil tuli vastu võtta suurel hulga dokumente tegevuse lõpetanud nõukogudeaegsetest asutustest ja
osaliselt. Peamiseks ohuks dokumentidele järgnevatel aastatel olid sellised sündmused nagu 1905. a revolutsioon (arhiiv põles ära koos mõisaga); I maailmasõja (asutuste evakueerimine Venemaale, rida kultuuriväärtusi rändas sise-Venemaale, neist tuntum TÜ kogude evakueeri- mine Voronezi, 1915); 1917. a sündmused (Tallinnas põletati koos kubermanguvanglaga maha mõnede kubermanguvalitsuse allasutuste arhiivid) jm. Eesti Riigi Keskarhiivi ja Riigiarhiivi teke ning areng kuni 1940. aastani. Venemaaga sõlmitud Tartu rahuleping nägi ette ka evakueeritud arhiivide tagastamise. Vajaduse arhiivi järele tingis igapäevane praktiline elu, üle tuli vaadata senised kehtivad lepingud. Arhiivi praktiline loomine toimus Tartu Ülikooli juures. Riiklikku arhiivikomisjoni juhtis Arno Rafael Cederberg (1885-1948), 1919-28 TÜ Eesti ja Põhjamaade ajaloo prof, 1920-28 Akadeemilise Ajalooseltsi esimees, 1935-48 Helsingi, Turu ülikooli prof
puidukatel. Põllul kasvatati rukist, kaera , otra ,nisu ,juurvilju. Majapidamist juhtis ja paberimajandust hoidis korras Juhan Kulli abikaasa Elmerice Kull. 1940.a peale Nõukogude okupatsiooni sai Eesti Vabariigist Eesti NSV. Teise maailmasõjaga üle eesti liikunud rindejoonega kaasnes pommitamisi ja tulekahjusid linnades ning oli suur oht paljude kultuurilooliste väärtuste säilimisele. Kui rindejoon 1943 a. tagasi Eesti suunas liikuma hakkas organiseeriti Tartu Keskarhiivi osaline evakueerimine nelja mõisa, üheks sihtpunktiks oli ka Lahmuse mõis. Põhjuseks asjaolu, et sakslastel oli plaan kultuuriväärtused kõik ära Saksamaale viia. Mõisa aida keldrites olid arhiivimaterjalid kuni sõja lõpul need taas reevakueeriti. 1941. aasta juuniküüditamisest perekond Kull pääses, kuna Juhan Kull oli algselt kirjutanud kogu tootmistalu oma ämma Marie Prisko nimele. Sõjaaastatel 1941-1945 töötas Lahmuse veski täisvõimsusega, sest rahval oli toiduks jahu
annaabi.ee 
