Sooviks väga, et rukkileib jääks meie toidulauale ka edaspidi ja oleks aukohal nagu meie esiemade päevil. Taignast küpsetatud leib on sajandeid olnud eestlastele ja üldse peaaegu poole inimkonna põhitoit. Viimastel aastatel on lisandusnud lisaks leivale rohkem saia, makarone ja teisi jahutooteid. Kõik need toiduaeined annavad meile põhilise ,,kütuse", sest nad koosnevad hästi seeduvatest süsivesikutest. Leiba tehakse mitut moodi. Vanim, kiireim ja lihtsaim on õhukeste lamedate kerkimata taignast leibade, karaskite küpsetamine, mis vanasti toimus kuumadel kividel või koldetule paistel. Selliseid nätskeid tihkeid leibu tehakse tänini Taga-Kaukaasias, Ees- ja Kesk-Aasias. Meile meeldib rohkem kohev leib, mida saadakse pärmiseente mõjul kerkinud (käärimisega kobestunud) taignast. Kuumust hoidva ahju kasutuselevõtuga hakati küpsetama suuri leivapätse. Leiva pinnal tekkiva krõbeda magusa kooriku tõttu valmib leivasisu aeglaselt ja ühtlaselt.
ja sinu pisarais eostus valguse võrratu valjus. 4. Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse, pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab ilma, et ta üldse otsiks. Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas. Ma kannan endas kosutavat kaevu nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua ja põdema jään janu võikaid vaevu. Saan haavu unelmate sõjatandril. Ei taha ja ei oskagi neid katta. Laev olen, mille sadam asub mandril, mis praegu on veel merest kerkimata. Õhtute kollane tolm Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse liikuvate juhuste märklaudadesse. Lastakse muidugi uljalt. Enamasti lastakse mööda. Sagedasti lastakse iseenese südamesse. Kaugume selle juurest, mis oli. Juurest ja varrest ja õisikust. Põgeneme selle eest, mida ei saa vältida. Väriseme selle ihas, mida ei saanud olla. Elame selle poole, mis alatasa peab olemisest mööda
Luuletaja hoiak on romantiline, ta püüab haarata hetkest kõike. Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra, ja armutakse pettumuste trotsiks. Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba hing leiab, ilma et ta üldse otsiks. Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas. Ma kannan endas kosutavat kaevu nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua ja põdema jään janu võikaid vaevu. Saan haavu unelmate sõjatandril. Ei taha ja ei oskagi neid katta. Laev olen, mille sadam asub mandril, mis praegu on veel merest kerkimata. ("Neli etüüdi") Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu. Elul on tung kanda edasi elu, jällegi Kronos et saaks mõne lelu. Ei ole möödund või tulevaid aegu. On ainult nüüd ja on ainult praegu. Säilib, mis sattunud hetkede sattu. Ainuski silmapilk teisest ei kattu. Ei ole mõttetult elatud aegu.
annaabi.ee 
