instrumentide solistid olid Nikita Korzoun kes mängis saksofoni ning Rain Rämmal kes mängis klaverit. Kuna lugu oli hoogne ja rütmikas meeldis see mulle väga, kuid samas meeldis mulle ka lugu „Su silmist näen“ mis on kirjutatud Raimond Valgre poolt. Lugu oli huvitavam kuna see oli ainuke kord kui mängiti flööti, mille esitajaks oli Sander Murumets. Sellel lool astus lavale ka solist kes laulis, kelleks oli Helin-Mari Arder. Mõlemad lood tekitasid kergustunde ja täpselt õige sügisõhtuse tunde. Kuna see oli hoopis teistsugune kogemus minu varasmatega võrreldes siis võin öelda, et jäin väga rahule. Ma mõtlesin, et see on liiga igav aga seda enam oli hea üllatus kui see oli põnev. Korraldusega jäin ka rahule, koht oli ilus ja kõik kenasti läbi mõeldud. Pildid Helin-Mari Arder ja Teet Raik Kaitseliidu Tallinna Maleva Orkestri BigBänd
Need vastused peab igaüks ise leidma mis need ka ei oleks, on need kõik õiged. Kivisildniku sõnul on luule kui kirjaoskuse kõrgeim väljendus eksklusiivselt inimlik. Inimestele on antud üheaegselt needus ja õnnistus olla niivõrd emotsionaalne ja tunnetada kogu maailma nii jõudsalt. Kui kõik need tunded liiga raskeks koormaks muutuvad, on luuletus hea viis üheaegselt oma koormat kergendada ja teisi lohutada. Luuletus, millega on võimalik samastuda, tekitab ülevoolava kergustunde. Tekib tunne, et keegi on suutnud meie mõtted sõnadesse panna ja see on lohutav. Tegelikkuses ei saa me isegi kindlad olla, et luuletust õigesti mõistame, kuid vaatamata sellele on meie enesetunne hea. Luulet võiks kirjeldada lõpmatute metafooride, näidete või tunnetega, kuid küsimus ,,Mis on luule?" jääb endiselt vastuseta. Ei ole võimalik panna piiridesse midagi nii suurt, võimsat ja iseseisvat. See hetk, kui arvatakse, et on suudetud luule sõnadesse panna, tuleb kuskilt uus
Kärt Hellerma sõnul ei ole niisugune olukord ainult noorte hulgas. Ühiskonnas laiemaltki on vaimsed hoiakud kiiresti asendunud ratsionaal-pragmaatilistega - kuni selleni välja, et ilukirjanduse lugemist peetakse lapsikuks ja aega raiskavaks ajaviitseks. Raamatuid asendab arvuti, väärtusi ammutatakse igapäevaelust ning samastumist pakuvad sotsiaalvõrgustikud ja suhtumine lugemisse on üha tõrksam. Tema arvates pole lugemine raske töö ega pingutus, vaid pigem rõõmu ja kergustunde allikas. Raamatud annavad teadmisi ja jutustavad lugusid ning nad pakuvad võimalust osaleda ühes teises, argielust väljaspool asuvas maailmas. See on selge ja konkreetne maailm, erinevalt meid ümbritsevast tegelikkusest, mis on palju ebamäärasem ja sageli ka vaenulikum. Hea raamat pakub elamiseks tuge - aitab näha oma probleeme laiemas kontekstis, uute näidete ja teiste kogemuse kaudu. Lugemise aitab samuti kaasa ka üldistusvõimele - aitab märgata seoseid nähtuste ja sündmuste
(Niiberg & Urva, 2009). Ütle ,,ei" kohe Tavaliselt teeb olukorra raskemaks see, kui ,,ei"-ga liiga kaua viivitad (Niiberg & Urva, 2009). Olen lõpuks ometi hakanud aru saama, et ei saa kõike siin elus ise ära teha. Alguses oli jah halb tunne esimest korda eitavalt vastata ja seda just tuttava inimese puhul. Pikaks ajaks oli kogu minu senine rahu kuidagi häiritud. Siis aga, endas selgusele jõudes, avastasin mingi kummalise kergustunde. Kaotasin hiljuti eitavalt vastates küll ammuse tuttava, kuid ei saa tõesti lõputult heategijat mängida, seda enam, et jään alati ise abi paludes oma probleemidega üks. Kuidas siis öelda ei? Tuleb välja, et tasemel enesekehtestamine algabki ei ütlemisest. Kui tahad oma elu ise korraldada, on sul alati õigus ära öelda, ent seda tuleb teha läbimõeldult (Niiberg & Urva, 2009). Ilmselt minu puhul on kuskile kadunud teadmine, et mul ju ometi on see õigus olemas!
annaabi.ee 
